100 sõna: tähtis pole maht, vaid sisu ja innustamine

Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtkond ning Huvitava Kooli nõukoja liikmed on kirjutanud läheneva õpetajate päeva puhul 100 sõna neile meelde jäänud #lemmikõpetaja kohta. Miks oli just tema eriline? Mõtle selle peale. Aitäh, õpetaja, kes Sa oled inspireerinud, toetanud ja eeskujuks olnud. Head lugemist!

Haridus- ja Teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler Mart Laidmets: Minu eredeaimad mälestused õpetajatest tulevad gümnaasiumist. Eriti meeldis mulle kogu koolimeeskonna ühine tegutsemine erakordses ajas ja ruumis , kus kõik olid partnerid ja kolleegid juba aastal 1990 ning kunstlikke barjääre õpetajate ja õpilaste vahel ei olnud. Aga mind kõige rohkem mõjutanud õpetaja oli tol ajal Noarootsi Gümnaasiumi ajalooõpetaja Ivar Rüütli. Juhtus küll selline huvitav lugu, et esimesel kooliaastal polnud teda, sest ta veel õppis Rootsis ja teisel aastal tegin seda jälle mina. Elu näitas, et tähtis pole maht, vaid sisu ja innustamine ja selle viimase aastaga sain ajaloost arusaamise nii selgeks, et lõpetasin Tartu Ülikooli ajaloolasena ning olen sellega väga rahul.


Ministeeriumi haridusseadustiku juht Sille Uusna: „Kui te tunnete end hästi, siis ärge muretsege - see läheb mööda,“ teadis Põltsamaa Ühisgümnaasiumi eesti keele õpetaja Sirje Ääremaa. Teda tuli tunnis hoolega jälgida, sest kuhugi ridade vahele võis olla peidetud peen sarkasm või nauditav sõnademäng. Kes ei kuulanud, jäi ilma. Mäletan tema tundidest arutelusid raamatute ja elu üle, ikka elegantselt ja hea taktiga. Eriarvamusele jääda oli ka lubatud. Meie väikeses koolis sai teha koolilehte, panna luuletustest terveid etendusi kokku ja käia kõnevõistlusel. Olen tänulik, et ta viitsis meiega mässata. Huvi keeruliste asjade lihtsalt kirjutamise vastu on mul siiani alles ja aitab tööst rõõmu tunda. 

Ministeeriumi nõunik Heli Aru: Õpetaja, kes mu elu kõige rohkem on mõjutanud, on Rein Taagepera. Mul ei ole temaga kunagi olnud väga lähedast suhet, ent kogu see õhustik, mille ta 1992.a. sügisel Tartu Ülikoolis uue sotsiaalteaduskonna luues lõi, see tõmbas kaasa ning keeras elu hoopis uutele rööbastele. Vanas TÜ füüsikahoone auditooriumis möödusid meie loengud vägagi meeleolukates oludes. Mõnikord tollase presidendikandidaadi Taagepera kampaaniale kaasa elades, mõnikord väliseesti lektori öeldu sõnadele tähendust otsides, mõnikord jäiste talvekraadidega võideldes (oli vaene aeg!). Meil oli kursusega palju omavahelist seltskondlikku suhtlust, laulu ja sumisemist. Ja Rein oli see, kes seda mõnigi kord eest vedas. Rein võlus sellega, et oma ala absoluutse tipuna maailmas, julges ta pidada loenguid ka teemadel, mis tollal tundusid täiesti marginaalsed, näiteks naiste elu Marokos. Palju aastaid hiljem olen ma Reinu ning tema tänaseks lahkunud abikaasat Maret vaadanud koos tegutsemas ning olnud tunnistajaks kui ilus on üksteist väärtustav armastus ka vanemas eas. Ka see on õppetund ja kui järele mõelda, siis küllap kõige olulisem.