reede, 16. oktoober 2015

Mida õppida kodutööde andmise ja kontrollimise praktikast?

Mis eesmärki täidavad õppeprotsessis kodused tööd? Mida õppida Eesti koolide kodutööde andmise ja kontrollimise praktikast? Kuidas saavad kodused ülesanded õppimise huvitavamaks muutmisele kaasa aidata? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel sügisel Tallinna Ülikooli teadlaste kodutööde teemaline artiklisari, mis annab ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi toel läbi viidud kaheaastase uuringuprojekti tulemustest. Et aidata nii õpetajatel kui lapsevanematel koduseid töid senisest enam mõtestada ja eesmärgistada, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja kolmandas artiklis kirjeldab Tallinna Ülikooli dotsent Katrin Poom-Valickis tunnivaatlustel nähtud kodutööde andmise praktikaid ja analüüsib, mida sellest õppida. 



Katrin Poom-Valickis. Foto: opleht.ee
Kvaliteetne kodutöö nõuab õpetajalt õppijate individuaalsete eripärade, õpioskuste ning huvidega arvestamist. Kodutöö peaks pakkuma õppijale parajat väljakutset, olema motiveeriv ja mõtestatud. 

Seetõttu on väga oluline ühelt poolt koduste tööde individualiseerimine ning teisalt koduse töö eesmärkide selgitamine ning nende sooritamiseks vajalike oskuste ja teadmiste ühine ülevaatamine tunnis. Kodutööd andes peaksin õpetajana olema kindel, et tunnis on õpilased koduse ülesande täitmiseks vajalikud pädevused piisaval tasemel omandanud ning õppijale on selge, mida ja kuidas teha tuleb.

2014. aastal Eesti põhikoolides vaadeldud tundidest (N=93) pea pooltes, so 45 tunnis, anti õpilastele kodune töö, kuid kodutööde eesmärki selgitati ainult 7 tunnis. 8 õpetajat täpsustas kodutöö instruktsioone ning vaid 4 õpetajat arutles õpilastega kodutööde soorituseks vajalike õpioskuste, teadmiste ja materjalide üle ning andis soovitusi, kuidas kodutööd sooritada. Kodutöö andmisele kulutas enamus õpetajaid 1-2 minutit ning tavapärane oli see, et kodutööst anti teada tunni lõpus, so tunni 40-45 minutil. Paaril juhul kirjutati kodune töö tahvlile alles siis, kui vahetunnikell juba helises. Kuna ka e-kooli sissekannete analüüsist selgus, et seal puuduvad enamjaolt täpsemad juhised ning selgitused kodutöö eemärkide osas, siis nõrgemad õpilased või need, kes enam tunni lõpus tähele ei pane, võivad jääda raskustesse kodutöö sooritamisega.

Vastuolulised selgitused 

Sarnastele küsimustele küsimustikus vastanud õpetajate vastustes peegeldus pisut erinev pilt tundides nähtust. Nimelt ligi pooled õpetajad väitsid, et enamasti nad selgitavad koduse töö eesmärki ja koduse töö instruktsioonid loetakse klassis koos läbi enamasti või alati, mitte kunagi ei tee seda vaid 1 õpetaja. Ligi pooled õpetajatest arutlevad kodutöö lahendamiseks vajalike õpioskuste, teadmiste või materjalide üle alati või enamustes tundides. Mitte kunagi ei tee seda 2 õpetajat.

Kuna vaatlusel nähtu ja õpetajate vastuste vahel oli teatud vastuolu, tasub seda teemat kindlasti edasi uurida, sest tõepoolest vaadeldud tund kui üks paljudest ei pruugi peegeldada päris adekvaatselt õpetaja igapäevast käitumispraktikat.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et õpilaste ja õpetajate selgitused, miks osa õpilasi pingutab enam koduseid ülesandeid tehes kui teised, on erinevad. Kui õpetajad põhjendavad erinevusi õppijate personaalsete omadustega nagu hoolikus, kohusetundlikkus, laiskus või viitavad mittetoetavale kodusele keskkonnale, siis õppijad toovad enamasti esile kodutöö enda karakteristikud (sh kodutöö kvaliteet ja kontroll) kui õppijate panustamist ja pingutamist enim mõjutavad tegurid (Trautwein & Lüdtke, 2009).

Seega oluline ei ole mitte ainult ülesanne vaid ka see, kuidas ja kas kodutöid kontrollitakse ja tagasisidestatakse. On leitud, et mitte igasugune kontroll ei toeta õppijate motivatsiooni kodutöid teha. Motivatsiooni toetavalt mõjub eelkõige informatiivne tagasiside, samas kui kontrolliv stiil, välised preemiad ja karistused vähendavad sisemist motivatsiooni kodutöid teha ning suurendavad kodutöödega seotud negatiivseid emotsioone (Trautwein et al, 2009).

Õiged vastused

Vaadeldud tundidest 36-s (N=93) tegeleti eelmisel tunnil antud kodutöö kontrollimise ja tagasisidestamisega. Pooltel juhtudest oli kontrolli meetodiks frontaalne kontroll õpetaja juhtimisel ning kõige levinumaks koduste tööde kontrolli viisiks oli see, et õpilased loevad vastuseid ette. Kuues tunnis kutsuti õpilasi tahvli juurde kodus antud ülesandeid lahendama. Enesekontrolli võimalust kasutati vaid kahes tunnis.

Vastastikust ülesannete kontrolli ja tagasisidestamist ei kasutatud üheski vaadeldud tundidest. Riiklikus õppekavas rõhutatud kujundava hindamise põhimõtteid silmas pidades võiksid õpetajad anda õppijale oluliselt suurema vastutuse oma õppimise jälgimisel ja hindamisel ning kasutada enam enese- ja vastastikuse hindamise võimalusi nii kodutööde kontrollimisel, kui ka õppeprotsessis üldiselt. Vaadeldud tundidest viies tunnis viidi kodus õpitu peale tunnis läbi kas tunnikontroll või kontrolltöö.

Õpetajad võiksid kasutada rohkem õpilaste vastastikust kodutööde analüüsimist ja tagasisidestamist.

Seega enamuses tundides pööratakse tähelepanu eelkõige õigetele vastustele ning väga vähest tähelepanu pööratakse sellele, kuidas vastusteni jõuti, milliseid õpioskusi ülesande lahendamisel vaja läks ja mis raskusi valmistas. 

Vaid kahes vaadeldud tunnis küsis õpetaja, mis oli koduse töö tegemisel keerukas ja toimus arutelu ning kahes tunnis analüüsiti üheskoos kodutööde lahendamist ja seda, kuidas vastusteni jõuti. Kodutööde kontrollimisega alustati enamustes tundides esimese 10 minuti jooksul. Kuna kodutööde kontrollil keskenduti vaadeldud tundides eelkõige õigete vastuste kontrollimisele, ei ole see kõige efektiivsem ajakasutus. Mehaanilist vastuste kontrolli oleks otstarbekam teha tunni teises pooles ning kasutada tunni esimene pool, kus õppijad vähem väsinud, suuremat mõttetööd nõudvatele tunnitegevustele.

Kodutööde kontrollimise ja tagasiside puhul peegeldub õpetajate poolt küsimustikus antud vastustes suhteliselt sarnane pilt tunnivaatlustel nähtuga. Kinnitust leiab see, et tavapärane kodutööde kontrollimise viis ongi klassis õigete vastuste ette lugemine. Enesekontrolli ja vastastikuse tagasisidestamise, kontrollimise võimalusi kasutatakse küsitletud õpetajate hulgas vähe. Erinevus tunnivaatlustel nähtuga ilmneb vaid küsimuses, mis puudutab koduste ülesannete keerukuse ühist analüüsi. Pea pooled küsimustikule vastanud õpetajatest väidavad, et küsivad enamasti või alati õpilastelt, millised ülesanded olid keerukad ning analüüsivad neid koos. Samas on võimalik, et vaadeldud tundides kontrollitud kodutööd ei olnud õppijatele keerukad ja seetõttu ka antud aspekt vaadeldud tundides ei peegeldunud.

Kokkuvõttes võib öelda, et enamus uuringuid, mis keskenduvad kodutööde mõju uurimisele õppijate õpitulemustele on andnud erinevaid ja kohati vastukäivaid tulemusi. Enamus analüüse viitavad sellele, et kodutööde tõhusus varieerub suuresti gruppide ja klasside lõikes, mis osutab, et õpetaja tegevus on tõenäoliselt oluline tegur, mis kodutööde mõju variatiivsust seletab (Trautwein et al 2009).

Seetõttu on õpetajal oluline roll mõelda hästi läbi järgmised küsimused:
  • Kuidas tõhustada tunnis toimuvat õppeprotsessi ja minimiseerida kodust tööd?
  • Mis on kodutöö eesmärk ja kas antud kodutöö aitab seda eesmärki saavutada? 
  • Kas olen kindel, et kõik õppijad on teema piisavalt omandanud ning võimelised antud kodutöö iseseisvalt sooritama? 
  • Kas olen planeerinud tundi piisavalt aega kodutöö selgitamiseks, ühiseks arutamiseks või kodutööde kontrollimiseks? 
  • Kuidas tagan tagasiside kõigi õpilaste kodutöödele?

Artikkel on avaldatud ka 16.10.2015 Õpetajate Lehes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar