reede, 22. mai 2015

Kodanikupädevusest: milliseid kodanikke me riigi arenguks vajame?

Miks peaks aineõpetuse kõrval pöörama tähelepanu õppijate üldpädevuste arendamisele? Mida riiklikes õppekavades kirjeldatud üldpädevused täpsemalt tähendavad ja kuidas nende arengut toetada? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel kevadel Tallinna Ülikooli teadlaste artiklisari, mis ühtlasi kajastab Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud ja viis aastat kestnud üldpädevuste uuringu tulemusi. Et viia teadmised üldpädevuste arendamisest võimalikult paljudeni, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja kuuendas artiklis kirjutab Tallinna Ülikooli doktorant Elina Malleus kodanikupädevusest.
Elina Malleus. Foto: erakogu.
Poliitika ei ole kunagi huvitanud võrdselt kõiki õpilasi, kuid ehk väljendub kodanikupädevus hoopis muudes tegurites, mis motiveerivad suurema tõenäosusega praegusest suuremat hulka noori ühiskonnaelus kaasa rääkima.

Kodanikupädevust on kirjanduses nähtud kodanikukaasatuse sünonüümina. Noorte kodanikukaasatusele vihjatakse aga viimase aja kirjanduses kui modernse ühiskonna probleemile: paljud noored ei ole ühiskonnas toimuvast huvitatud, nende teadmised on küll pigem head, kuid osalus madal. Ometi näeme iga päev enda ümber tegutsemas mitmeid noorteorganisatsioone, samuti pööratakse suurt tähelepanu noorte ideede teostamise toetamisele. Kuidas siis noorte kodanikuks kasvamist toetada ja mida me kodanikupädevuse arendamisega üldse taotleme?

Mõtestatud teadmised kui kodanikupädevuse vundament

Kodanikupädevuse arengu toetamiseks on rõhutatud ühelt poolt ühiskonnaõpetuse (ja teiste valdkonnaainete) rolli põhikooliõppes ning teisalt kodanikupädevuse toetamist kõikides ainetes üldpädevusena. Nende eelduste kaudu on suuresti määratud ka kodanikupädevuse definitsioon. Põhikooli riiklik õppekavagi ühendab kodanikupädevuse kirjelduses nii spetsiifiliste alusteadmiste kui ka eneseteostuse osa, mis pakub kõikide ainete õpetajatele võimalusi kirjeldatud pädevust arendada. Siit omakorda kerkib mõte, et kodanikupädevust ei saa ju kirjeldada, ilma et oleksime vastanud küsimusele, mis on meie eesmärk ning kuhu tahame välja jõuda. Kas me tahame, et kõik kodanikud oleksid 100% ulatuses seaduskuulekad või käiksid hoopis valimas? Ehk tahame, et kodanikud aitaksid kaasa riigi arengule, mis ongi parimas kooskõlas demokraatliku riigi põhimõtetega? Sarnaselt mõeldes saaksid ka õpetajad leida enda jaoks sobiva lähtepunkti kodanikupädevuse teemadega tegelemiseks. Alles sealt edasi saame hakata mõtlema tegevusele, mis selle eesmärgini jõudmist toetab, ning analüüsida, kas üks või teine tegevus ning meetod töötab just nii, nagu oleme eeldanud.

Demokraatia ning ühiskonna toimimise põhimõtteid on keeruline lihtsalt „selgeks õpetada”, sest tegemist on sotsiaalse struktuuriga, mis muutub pidevalt. Ometi moodustavad ühiskonna toimimise ning sealhulgas ka poliitika- ja ajalooteadmised vundamendi, mis aitab kaasa kodanikupädevuse arengule. Nii on keeruline mõista eri ühiskonnagruppide konfliktide tekkimise põhjusi, teadmata nende tausta, või kaitsta oma huve kodanikuna, teadmata põhiseadusest tulenevaid õigusi ja kohustusi.

Sama oluline on aga nende teadmiste mõtestamine ning sidumine igapäevaelus tähendust omavate sündmustega. Nii on oluline uurida õpilastelt, mida näiteks seaduskuulekus, demokraatia või ka kodanikuks olemine nende jaoks tähendab. Projekti „Üldpädevused ja nende hindamine” tulemustes leiti samuti, et suur osa põhikooliõpilastest oskas defineerida korrektselt demokraatiat ning tuua välja demokraatia toimimise põhimõtteid, kuid jäi hätta põhjendades, mida väljatoodu nende jaoks tähendab. Siin pakubki kodanikupädevuse valdkond küllaltki abstraktsete mõistete kaudu võimalusi arendada õpilaste seostamisoskust, mis on oluline näiteks enesemääratluspädevuse arendamise juures.

Uskumustel ja hoiakutel on oluline roll

Lisaks baasteadmistele ühiskonna toimimisest rõhutatakse kodanikupädevuse kirjeldustes mitmeid hoiakulisi ja motivatsioonilisi tegureid. Tänapäeva multikultuurses ühiskonnas toimetulemiseks on väga oluline tolerantsuse mõiste ning erinevuste rikastava iseloomu tajumine. Sellega seoses saab taas kord rääkida pinnapealsetest ning mõtestatud muutustest. Heakskiitvat suhtumist võib pealtnäha olla küllalt lihtne soodustada, sest suuresti me ju teame, et tänapäeval on kombeks olla tolerantne. Muudatusi silmas pidades pole see lähenemine aga jätkusuutlik, sest lisaks väärtuste kinnitamisele on oluline arutleda õpilastega ka selle üle, kuidas nende suhtumine võiks väljenduda ning miks on ühiskonnas üldse vaja vähemustesse sallivalt suhtuda.

Noorte teadlikkuse ning ühiskonnaelus osalemise vahel mängivad olulist rolli ka uskumused. Rõhudes õpilaste subjektiivse ning objektiivse keskkonna erinevustele, on õpilaste kaasatusest rääkides oluline mõelda ka sellele, kuidas noored end ümbritsevat keskkonda määratlevad. Pelgalt keskkonda uute võimaluste juurde loomine ei pruugi muuta õpilaste osalemist selles sagedasemaks. Tavapäraselt on uutes algatustes osalevad noored ikka need, kes on ka varem sarnasest tegevusest huvitunud. Seetõttu on oluline mõelda süsteemile tervikuna. Näiteks, kuidas selgitatakse ühiskonnas noortele kodaniku rolli ning millisena õpilased ise seda tõlgendavad ja näevad.

Uurimuse „Üldpädevused ja nende hindamine” tulemused langesid siin suuresti kokku varem leituga: põhikooliõpilased tähtsustavad kodaniku rollikirjelduses suuresti seaduskuulekust ning valimas käimist. Vastuolu leevendamiseks õpilaste arvamuste ning ühiskonnas pakutava vahel tunduski sobiv lahendus langetada valimisiga. Võib jääda lootma kodanikukaasatuse suurenemisele numbrites noorte seas, kuid üldise passiivsuse kadumist selle tulemusel garanteerida ei saa. Vihjame siingi ju kaudselt sellele, et noor saab põhikooli lõppedes olla aktiivne kodanik valimas käies ning kodanikukaasatuse linnuke olekski justkui kirjas. Valimisaktiivsuse rolli demokraatlikus ühiskonnas ei saa alahinnata, kuid kas see on idee, mida soovime kodanikupädevust kirjeldades edasi anda? Praegusest hoopis rohkem peaks noortega diskuteerima ka teiste võimaluste üle, mis neil ühiskonnas on, ning laiendama kodanikukaasatuse määratlust.

Kõik peaksid mõtlema kodanikupädevuse üle

Usk sellesse, et me juba teeme midagi ühiskonna heaks, julgustab teisigi asju proovima. Kindlasti on õpilastel nagu meil kõigil igapäevategevusi, millega me kodanikkonna arengusse oluliselt panustame, kuid mida me selliselt määratlenud ei ole. Selle teadvustamine valmistab noori ette ka iseseisvaks eluks, kus nad peaksid õpetajate toeta leidma endale sobivaid väljundeid, see kõik ongi ju üldpädevuste kirjelduse alusidee. Usutavasti ei taha meist keegi pädevuste arendamisel tulemust, kus õpilane saab väga hästi hakkama harjumuspärases keskkonnas, kuid pärast kooli lõpetamist vanematekodust välja kolides jääb elus siiski hätta.

Pädevuste arendamise alus on nende paindliku ning pidevalt muutuva iseloomu teadvustamine ning mitmekülgsuse mõistmine. Me ei tohi jätta muljet, et kodanikupädevus on midagi, mida vaid poliitikast huvitatud saavutavad. Kodanikupädevus on suuresti üldine huvi ühiskonna vastu ja võime leida enda jaoks sobivaid võimalusi panustada ühiskonna arengusse. Me kõik võiksime vahetevahel endalt küsida, millised on meie võimalused kodanikuna. Mida me tahaksime teha? Mida me juba teeme? Mida võiksime teisiti teha?



Artikli aluseks olnud kirjandusallikad:

Flanagan, C. (2003). Developmental roots of political engagement. Political Science and Politics, 36(02), 257-261.

Flanagan, C. A., Gallay, L. S., Gill, S., Gallay, E. & Nti, N. (2005). What does democracy mean? Correlates of adolescents’ views. Journal of Adolescent Research, 20(2), 193--218.

Flanagan, C. & Tucker, C. (1999). Adolescents’explanations for politica issues: Concordance with their views of self and society. Developmental Psychology, 35, 1198–1209.

Idnurm, T., Kattai, K., Roos, A., Toots, A. (2011). Noorte kodanikukultuur kümme aastat hiljem: Eesti tulemused IEA Rahvusvahelises kodanikuhariduse uuringus ICCS 2009. Tallinn: Vali Press OÜ

Kahne, J. & Middaugh, E. (2008). High quality civic education: What is it and who gets it?. Social Education, 72(1), 34.

Sherrod, L. R., Flanagan, C. & Youniss, J. (2002). Dimensions of citizenship and opportunities for youth development: The what, why, when, where, and who of citizenship development. Applied Developmental Science, 6(4), 264--272.

Ten Dam, G. & Volman, M. (2007). Educating for Adulthood or for Citizenship: social competence as an educational goal. European Journal of Education, 42, 281‒298.

Torney-Purta, J. (2002). The school's role in developing civic engagement: A study of adolescents in twenty-eight countries. Applied Developmental Science, 6(4), 203-212.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar