Loovaks õppeks on vaja aega ja usaldust

Viive Sarv. Foto: erakogu, www.sakala.ajaleht.ee.

Halliste Põhikooli õpetaja Viive Sarv kirjutas Huvitava Kooli mõttekonkursi raames sellest, et Eesti koolisüsteemis ei jää aega ega ruumi loovaks tegevuseks. Kool oleks huvitavam, kui õpetajaks saavad vaid parimatest parimad, õpetajaid usaldatakse ning õpilastele pakutakse võimalus leiutamiseks, leiab ta.



Eestis kasutatakse põhikooli õppekavas Euroopas kõige sagedamini sõnu loovus ja innovatsioon, aga kui õpetajailt küsiti, kui paljud neist loovust ja uuenduslikkust õppetöös kasutavad, siis selgus, et vaid 13%. Oleme selle näitajaga EL-i viimased. Seega on suur lõhe retoorika ja tegelikkuse vahel. Soomes ja Rootsis pidasid loovuse õpetamist vajalikuks 60%, Inglismaal ja Itaalias koguni üle 70% õpetajaist.

Olles ise tegevõpetaja, võin öelda, et me võime jäädagi rääkima loovuse ja innovatsiooni vajadusest, aga niikaua, kui meie koolisüsteem jääb endiseks, ei muutu midagi. Mida ma sellega öelda tahan, on see, et meie koolidelt oodatakse, et õpilased saaksid häid hindeid, sooritaksid edukalt tasemetöid ja eksameid, täidaksid etteantud õppekava – see tähendab, et järgida tuleb kindlat raamistikku ja nii õpetaja kui ka õpilase loovaks tegevuseks ei jää aega ega ruumi.

Koolidesse tulevad õhinal õpetama oma valdkonda hästi tundvad spetsialistid, kelle entusiasm saab otsa, kui tulevad tasemetööd, eksamid. Sama on lastega. Nad tulevad kooli ja loodavad seal saada targaks. Neil on nii palju küsimusi, aga õpetajal ei ole aega neile vastata, sest ta peab järgima tihedat õppekava. Juba I klassi lõpul on lastel esimesed tasemetööd. Nägin sel kevadel õnnetut I klassi õpetajat, kes pärast tasemetööd tahtis ameti maha panna, kuna leidis, et on vilets õpetaja, sest tulemused olid kesised. Lapski tahab saada head hinnet või kiita. Kui tasemetöö ei õnnestu, siis ei ole ju tasemel – ei õpilane ega õpetaja ja kool muutub mõlemale ebameeldivaks.

Mis on meie naabritel soomlastel teisiti, miks on seal õnnelik nii õpetaja kui õpilane? Soome koolidesse lähevad õpetama parimatest parimad, õpetajate konkurss on 8 inimest kohale. Mis on oluline – õpetajat usaldatakse. See tähendab, et tema töö on loominguline. Teda ei piirata tasemetööde ja eksamitega. Esimestel kooliaastatel ei pane ta lastele isegi hindeid. Tema, kui tugeva spetsialisti ülesanne on teha oma aine huvitavaks. Selleks organiseeritakse palju põnevaid praktilisi töid. Sellist tööd naudib nii õpetaja, kui ka õpilane, sest see on mõlemale huvitav ja loov. Muide, lugesin hiljuti, et Soome koolis töötaval õpetajal peab olema vähemalt magistrikraad, aga suur osa pedagooge jätkab õpinguid doktorantuuris, et olla veelgi pädevam õpetaja.

Sel talvel juhtusin lugema rootslaste programmist Leiuta! Ka meil on probleem, et reaalaineid ei taheta õppida. Minu meelest lahendaks niisugune programm ära ka meie põhikoolides suure poisslaste väljalangevuse. Kui tüdrukud on korralikud ja tuubivad kõik meie ülepaisutatud õppekavas sisalduva pähe, siis poisid ajavad sõrad vastu, sest nemad ometi midagi tuupima ei hakka, liiatigi kui seda lähemas perspektiivis vaja ei lähe. Kui poistel oleks selline tund, kus nad saaksid midagi katsetada, leiutada või aretada – juba selle tunni pärast ei saaks põhikooli pooleli jätta. Mäletan väga hästi, kuidas põhikooli krutskivennad minult nuiasid, et ma neile keemiaringi korraldaksin. Miks ei võiks Eesti haridussüsteemis kasutada Euroopas ja miks mitte maailmas katsetatud ja toimivaid ideesid. Olen täiesti kindel, et põhikoolilaps, kes midagi leiutab ja selle eest tunnustatud saab, hakkab oma valdkonna kohta põhjalikumalt uurima. Kui teda toetab innustunud õpetaja, kes oskab suunata, mida lugeda või viib kokku vastava ala teadlastega, siis tekib mitmepoolne sünergia.

Exeter`i ülikooli professori Anna Crafti järgi tuleb lastele anda võimalus kontsentreeritult töötada teatud aja jooksul ja seejärel anda aeg mõtisklemiseks, diskuteerimiseks; kool tehku koostööd loovate isikute ja gruppidega väljaspool kooli; õpilastel olgu võimalus viibida loovas töökeskkonnas väljaspool kooli. Oma kätega läbi tehtud põnevad katsed, väitlused ja diskussioonid aktuaalsetel teemadel, virtuaalne või otsene suhtlemine oma ala spetsialistidega, teadlastega – need võiksid olla tänapäeva kooli märksõnad.