reede, 10. veebruar 2017

Füüsiliselt aktiivne õpilane on ka aktiivne õppija!

Pelgulinna Gümnaasiumis tutvustati innovaatilist koolimööblit – vedrutoole ja muudetava kõrgusega laudu. Uutmoodi mõtlemine lahendab õpilaste probleemi mitteaktiivsusega kui ka sellega, et õppimine peaks toimuma kindlal laua-kõrgusel.

Videost saate näha, millised võimalusi Soome ettevõte Activergo pakub. Videos on võrreldud staatilist kooli Rootsis ja täna Soomes kasutatavat. Eriliseks teeb asja ka see, et toodete arendajad ja leiutajad pärinevad Eestist, Narvast. Vaata seda uuenduslikku koolimööblit: https://www.youtube.com/watch?v=vPYl68qeGPs

Kasper Nyberg Salpari väikekooli juhataja Soomest selgitas, miks on tema asunud kooliergonoomika ja tervise ning heaolu eest maailmas võitlema: "Usun, et kui õpilased on tunnis aktiivsed füüsiliselt, siis on nad aktiivsed ka vaimselt. Enamasti tänases koolis soovitakse õpilasi aktiveerida, aga nad peavad tegema seda traditsioonilises klassiruumis, kus laua tagant liikuda ei või. Soovin esitada väljakutse, et lapsed oskaksid paremini valida endale sobiva õppimisasendi, mis toetab klassis kaasatöötamist kui seda pärsib. Teame ju kõik milliseks muutuvad enamus lapsed, aga ka täiskasvanud peale 30 minutit paigal istumist, seda püüamegi oma lahendustega parendada."

Samuti on siin pildigalerii (al 3.lk), kuidas Pelgulinna Gümnaasiumis täna katsetasid Tallinna ja Harjuma koolide koolijuhid ja õpetajad koos Tallinna Haridusameti ning Tallinna Ülikooli teadlastega.

Kui tekkis huvi, siis esimene Showroom, kus saab näha ja testida lauda ning toole, Eestis asub Pelgulinna Gümnaasiumis, seega võta Birgy Lorenziga ühendust.



reede, 27. jaanuar 2017

Sisu JA vorm ehk peegeldus Huvitava Kooli konverentsist „Õppimise ruum“ 2016. aasta sügisel

Õppimise ruumi ehk sotsiaalse, füüsilise, intellektuaalse ja emotsionaalse keskkonna teemal arutlemine on tõsine väljakutse nii koolidele, lapsevanematele, haridus- ja kasvatusteadlastele ja arhitektidele. Ruumist räägitakse koolikontekstis küll, ent sageli jääb selgusetuks, kuidas ruum ja õppimine ikkagi seotud on: millist probleemi ruumimuudatus lahendab ja kust on teada, et just see lahendus aitab ning keda see aitab.
Teksti autor ja konverentsi esineja Grete Arro
Tibukollastest kott-toolidest ja disainlampidest, nagu ka klaasseintest seal, kus enne oli tellistest sein, on ju tore rääkida, kuid märksa raskem, ehkki vajalikum on leida nende seoseid õppimise efektiivsusega. Seega peaks ka õppimise ruumi käsitlemisel olema esimene küsimus „miks?“. Miks me ühte või teist ruumimuudatust teeme, mis probleemi püüame selle abil lahendada või millist uut võimalust luua? 

Mõned mõtted ’õppimise ruumi’ osas


Kuna teadmiste „andmine“ pole neuroloogiliselt võimalik – võimalik on ainult luua keskkond, kus õppijal on hõlpsam teadmisi omandada –, siis ongi õpetamine olemuslikult keskkonna loomine. Selleks, et luua õppimise juhtumiseks sobiv keskkond, on vaja mõista keskkonda õppija perspektiivist. Iga tegutseja, ka laps, tegutseb lähtuvalt sellest, millisena ta keskkonda tajub. Selles mõttes ei pruugi õpetaja ja laps liikuda „samas keskkonnas“ – kool tähendab nende jaoks erinevat paika (Toomela, 2015; Koffka, 1935). 

Õppimise keskkonna looja peab seega suutma mõista, mismoodi laps keskkonda tunnetab ja tõlgendab – kas see on tema jaoks turvaline, avastama ja vaeva nägema tõmbav paik või tuleb seal pigem aeg-ajalt häbi ja stressi kogeda ning pigem lohutavas nutiseadme virtuaalruumis päev õhtuni veeretada. Piltlikult öeldes tuleks julgeda õppimise ruumi vaadata lapse silmadega ehk n-ö meetrikõrguselt. 

Mis oleks, kui astuda samm tagasi ja mõelda õppimise ruumist raamist välja ehk kus siis õppimine õieti toimub – esmane õppimise ruum on ikkagi pea, täpsemalt aju. Teadmised on olemuselt neuronitevahelised ühendused-võrgustikud ning õppimine tähendab nende kujunemist ja ümberkujunemist. 

Mis toetab õppimist – liigutamisest lõõgastumiseni


Kuidas luua õpikeskkonda, kus eelmainitud neuronitevahelised võrgustikud saaksid tekkida-tugevneda ning et see protsess oleks optimaalne? On teada, et stressis või õnnetu aju õpib halvemini, aga kuidas saab ruum toetada mõnusamat enesetunnet? Me teame, et õpilased on erinevad, aga kuidas seda mõistes igaühe õppimist toetavat ruumilist mitmekesisust luua? Kas me peame selleks tundma ruume, psüühikat või õpetajat? Kui tahame, et õppimine tõesti toimub, tuleb lähtuda õppija vajadustest, s.t. tema psüühika toimimise seaduspärasustest ning sellele vastavalt luua ruum – sotsiaalne, emotsionaalne jne – ümber õppiva psüühika. See on esmane ülesanne.

Kuna ma pole kunagi varem püüdnud õppimise keskkonna all mõelda muust kui õpetajast, siis käesolev on huvitav mõtteeksperiment – mida võiks „õppiv aju“ ruumi mõttes vajada? Näiteks on teada, et koolis ja mujalgi on äärmiselt oluline täidesaatev funktsioneerimine (Diamond, 2013) ja selle areng. Lisaks õppimisele võivad täidesaatvatele funktsioonidele väljakutse esitada, see tähendab, neid arendada, ka osad liikumistegevused – mängud-tantsud-hullamised –, mis tähelepanu, ümberlülituvust, planeerimist ja töömälu proovile panevad ning neidsamu protsesse paremaks saada aitavad (Diamond, 2015). Loomulikult juhtub see ainult siis, kui lapsed koos tegutsedes end rõõmsalt ja turvaliselt tunnevad.

On teada, et aju väsib õppimisest ära – milline ruum aitaks vahetundides efektiivsemalt lõõgastuda? Jällegi võiks mõelda nii liikumistegevuste, heade emotsioonide (lobisemine ja naer!) kui ka lõdvestumise, vaikuse ja keskendumise võimaldamise peale, mida saavad pakkuda rahulikumad vaikuseoaasid õppekeskkonna sees. Ma ei ole kindel, et just nutiseade on see, mis ajul puhata aitab (ehkki nutiseadmes saab erinevaid asju teha), aga kui isiklik virtuaalruum on parasjagu see, mis koolimajas õppija vajadustega kõige enam ühildub, siis sinna ka minnakse. Kooli väljakutseks on küsida, kuidas olla mõnusam kui nutiseade, et aidata õppijal paremini õppimiseks taastuda. Ka väsimus, magamatus ja halb vorm viskavad kaika õpivõime kodarasse – kas kooliruum saab aidata neid probleeme leevendada?

Otsapidi motivatsiooniga seotult, aga jätkuvalt ka eduka õppimisega seoses – õppimist halvendavad need elemendid õppimise ruumis, mis tekitavad halbu tundeid, ebaturvalisust, muret, ärevust, üksildust, hirmu (vt nt Hohnen ja Muphy, 2016). Halvad emotsioonid ei lase hästi õppida. Keskkond, mis pole sotsiaalselt mõnus, kus õppija ei tunne end pereliikmena ja võib langeda sarkasmi- või pilkenoolte alla, kus teda kiusatakse kas õpetajate või kaasõpilaste poolt või tunneb ta end lihtsalt üksi, ei ole õppimiseks kõlblik. Seega oleme jõudnud õpimotivatsiooni ühe alustalani – seotusetundeni teistega. Kas koolikeskkond on häid emotsioone loov ja halbu võimalusel elimineeriv? 


Siinkohal ei pea ma silmas, et head emotsioonid tähendavad seda, õppija ei peaks sugugi pingutama ja nii jõuamegi motivatsiooni toetava teise vajaduse juurde. Iseseisvaks ja õppija enda eesmärkidest lähtuvalt mõtestatud tegevuseks on vaja, et õppija tunneks end kompetentsena, et tal oleks eduelamust ja hakkamasaamise tunnet – ülesannete ja väljakutsete suhtes, aga ka keskkonnas valitsevatest reeglitest ja korrast peaks ta aru saama. Kolmandaks, õppija iseseisvaks tegutsemiseks võiks keskkonnas olla sisukaid ja tähendusrikkaid valikuid, et võimalus oma huviga kokku põrgata või oma huvi läbi millegi harjutamise üles leida oleks võimalikult suur (vt nt Deci ja Ryan, 2000). 

Mõtteid koolide ruumilahendustest õppimise kontekstis


Väljakutse arutleda õppimist toetava kooliruumi loomise üle võtsid koolid, lapsevanemad, haridus- ja kasvatusteadlased ning arhitektid vastu novembri lõpus toimunud Huvitava Kooli konverentsil „Õppimise ruum“. Üllatuslikult atraktiivne teemapüstitus viis selleni, et kahe päeva jooksul arutleti kooliruumi üle väga erinevate nurkade alt.

Nurkadest terviku loomiseks oli igas töötoas koolide uudseid ja mõnusaid lahendusi kuulamas ka üks „spioon“ ehk vaatleja. Sel viisil said väljapakutud ideed ka kohapeal vastavalt õppimise juures olulistele aspektidele süstematiseeritud. Skemaatiliselt kujunes pilt sellest, mille peale mõtlevad koolimeeskonnad, kui nad mõtestavad oma ruumi.

Konverentsil räägitu põhjal näib, et enim pööratakse ruumilahenduste juures tähelepanu motivatsiooni toetamisele, luues selleks valikuid ja mitmekesisust pakkuvat keskkonda. Enamasti piirduvad valikud ruumipaigutuse – toolid, lauad – ja nutivahendite kasutamisega. Võiks arvata, et teistmoodi istumine toob kaasa ka teistmoodi mõtlemise, kuid teadaolevalt jaotatakse valikute pakkumise strateegiad korralduslikeks (nt istekohtade paigutus), protseduurilisteks (nt materjali valimine) ning kognitiivseteks. Viimasteks on näiteks võimalused arutleda probleemilahendamise strateegiate üle, neid põhjendada, leida erinevaid lahendusi, arutleda ideede üle, sõnastada oma mõtteid, küsida küsimusi, lahendada probleeme iseseisvalt, saada selgust oma vigades nende parandamiseks, saada lahendamiseks piisavalt aega ja paljut muud säärast (Brophy, 2014). Seega tehakse täna õppe korraldamisel küll ruumilisi/protseduurilisi valikuid, kuid motivatsiooni tõstmiseks on nendest veelgi olulisemad mõtlemist ennast puudutavad valikud ja toredal kombel on nende teostamine märksa odavam kui ruumi ringiprojekteerimine. 

 

Lõimiv, rakendav ja liikuv kool


Lisaks valikute pakkumise kaudu õpimotivatsiooni toetamisele mõeldakse kooliruumi kontekstis palju õppeainete lõimimisele ning aineõpetuse ja eluliste väljakutsete sidumisele. Kõikvõimalik klassiruumist väljaminek eesmärgiga märgata „tavaelu“ probleeme ning nende aineõppest tuletatavaid lahendusi, võib väga hästi luua eelduse süvitsi õppimiseks. Muidugi juhul, kui arvestatakse õppija arengu- ja eelteadmiste taset.

Täidesaatvad funktsioonid saavad paremaks saada ka siis, kui inimene liigub, seega on rõõm näha, et paljud koolid on tekitanud keskkondi, kus lapsed ja noored saavad mõtestatult liikuda, end proovile panna, mugavustsoonist välja minna – ja õppida. Sise- ja väliruumides olevad tervise- ja õpperajad, tervisepargid, väliõpikeskused, mängutsoonid, mitmekesisele tegevusele suunavad digivahendid, aga ka nutivabad alad suunavad ideaalis õpilasi mängulises, liikumist sisaldavas ja sotsiaalses vormis kognitiivsetele ülesannetele. Loodetavasti ei muutu sedalaadi keskkonnad formaalseks „õueminekuks“ ja et selliseid keskkondi aitab kasutada õppimist mõistev täiskasvanu, kes jälgib, et õuesõpe ei muutuks pelgaks „vahendiks vahendi pärast“, õppijale palju juurde andmata.

 Ma arvan, et tegelikult aitab õppimisele kaasa ka see, kui vahepeal niisama hängida – tähelepanu kipub päeva jooksul kõigil väsima, seega on rõõm näha, et just tähelepanu ja õpivõimet „taastavaid“ ruume on mitmeski koolis. Tukkumise- ja puhkamise toad, lugemistoad, erinevat liikumist (liumäed) või vedelemist (just, vedelemist!) pakkuvad alad võiksid aidata taastada õppijate tähelepanuressurssi õppimise jaoks. 

Arengutrajektoor tulevikku


Konverentsil ei torganud silma, et mõni kool oleks rõhutanud keskkonna võimalusi toetada laste eneseregulatsiooni asjade ootamise ja jagamise mõttes – ruum saab ju kavalalt õpetada ressursse õiglaselt jagama, oma järjekorda ootama (raamatu, töövahendi, mängujärjekorra puhul), s.t. oluline on ka toetada enesekontrolli, mida on igal vastutustundlikul kodanikul tarvis. Olen koolidest kuulnud lugusid, et mingi ühise ruumilise ressursi, nt istumiskohtade, puhul võib juhtuda, et mingi grupp lapsi „omastab“ selle. See on näide olukorrast, kus ruumilahendus justkui on, aga ilma täiskasvanu suunamiseta ei õpeta see lastele päris seda, mida peaks. Samas räägib ruumi „personaliseerimine“ ühe grupi poolt kahtlemata olulisest vajadusest – tunda end mingigi ruumi osa suhtes otsustajana, omada valikuvõimalust ja kindlustunnet taastumisvõimalust pakkuva ruumi suhtes (vt eelpool motivatsiooni osa). 
Vähe tähelepanu saab kooliruumidest rääkides rohelus, mis mitmete uuringute järgi on restoratiivse ehk nii stressist kui ka vaimsest pingutusest taastava mõjuga. Seega võiks arvata, et lopsakat rohelust ei saa kunagi liiga palju olla, eeldusel, et ka ümbritsev keskkond roheluse „kasutamist“ toetab. Rohelus võiks olla kuidagi ruumi kasutamisega seotud – see võiks olla kohtades, kus viibitakse-lõõgastutakse, mitte ei vilksa tolmune havisaba trepikojaaknal lihtsalt mööda.

Samuti on lõõgastumiseks oluline, et vähemalt osad selleks otstarbeks mõeldud ruumid oleksid vaikusekokkuleppega. Vastasel juhul võib mõni hästi mõeldud ruum ebaõnnestuda, sest vaikus kui oluline taastumise aspekt on jäänud tähelepanuta. Teisalt mõjuvad lõõgastavalt ka head emotsioonid. Oletan, et õppijatele kohandatud tšillimise ruumid, kus sõpradega lobiseda ja naerda, võiksid olla samuti vajalikud ja nutifonist välja tõmbavad. Ääretult terane on mõne kooli tähelepanelikkus tunnete reguleerimise osas – nad on taibanud luua või kujundada keskkond, mis aitaks halbade tunnetega toime tulla, kuna on teada, et stressis või mures aju ei õpi (ega õpeta) optimaalselt. Keraamikaringi, mida konverentsil iseloomustati stressileevendajana, või õpetajate toa loomapesasid jälgivaid live-ekraane võiks minu arvates just õppimist segavate halbade emotsioonidega võitlevateks pidada. Head ja teostatavad ideed.

Vähem sõnastatakse ruumi kontekstis selliseid õppimisega seotud tegureid nagu turvatunne; püsivuse ja meisterlikkuse kujundamine ning selged reeglid/struktuur. Alustades viimasest – autonoomse motivatsiooni toetamiseks on alati abi sellest, kui õpilastele on arusaadav, kuidas keskkonnas toimida, millised on reeglid, kust saada abi ning konstruktiivset ja edenemist toetavat tagasisidet. On koole, kus on välja kujunenud reeglite või väärtuste ühine loomine, kus saab selget tagasisidet ning on tagatud lihtsad juhendid teatud olukordadeks (nt psühholoogi külastamise osas). Võimalik, et sellised asjad on koolides niikuinii endastmõistetavalt paigas, aga pahatihti ei tea suured inimesed, et lastel on ambivalentsete ja ähmaste reeglitega keskkonnas keeruline tegutseda ning siis võibki vahel tegutsemata jääda.

Pusimise ja meisterlikkuse saavutamise toetamisele suunatud kooliruumide lahendusi märgati mõningaid. Näiteks on koole, kes näevad vaeva huvi ehitamise ja hoidmisega, õpilaste võimalusega üksteisele oma töid näidata (mis võib olla kahe teraga mõõk) ja arengut toetava tagasiside andmisega. Edasimõtlemiseks võiks jääda küsimus, kuidas koolikeskkond saab veel paremini õpilastele ja õpetajale märku anda, et, „muide, me teame, et meie kõigi kõik võimed on arendatavad ning areng eeldab püsivust ja eri lahendusteede katsetamist.“ Meisterlikkusele suunatusega haakuva teemana võiks ruumi kohta küsida: äkki on paremaks saamise (vt nt Maehr ja Zusho, 2009) takistajaks siin-seal kooliseintel silma torkavad edetabelid-autahvlid-paremusjärjestused, mis vaikimisi ütlevad, kui oluline on ranking, mitte tingimata igaühe areng ehk paremaks saamine?

Ruumilahenduste kontekstis räägitakse üsna vähe seotuse, koosolemise ja turvatunde teemadest nii füüsilises, sotsiaalses kui psühholoogilises plaanis. Kas me ikka teame, kui julgelt ja mõnusalt lapsed ja ka õpetajad end isekeskis tunnevad? Kas ja kuhu oleks vaja toetavat ja sõbralikku vanema inimese pilku, kes aeg-ajalt suunaks ebakohaseid käitumisi kohasemate suunas ning ehk teeks jõudumööda ka sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpet? Eestis ei ole veel olemas läbi kõigi kooliastmete ulatuvat SEL-programmi (social-emotional learning), mis on minu arvates õppimise toetamiseks oluline. Nii sotsiaalsetes suhetes toimetulekut kui ka iseenda tunnete-mõtetega hakkamasaamist on võimalik ning võiks õppida. Paljudes riikides võetaksegi selleks maast-madalast appi eraldi SEL-tunnid. Kas neil võiks olla koht ka meie tänases koolikorralduses või pole me veel selleks – mis iganes põhjusel - valmis?

 

Kokkuvõtteks


Käesolev on üks katsetus mõtestada ruumilisi muutusi-lahendusi küsimuste „Miks me seda teeme? Mida see õppimise mõttes tähendab, kuidas me teame, et see töötab ja kuidas see töötab erinevate laste jaoks?“ raamis. Ühte artiklisse ei mahu kõik olulised teemaga seonduvad mõtted - näiteks usun, et väärtuste, identiteedi, kogukonnatunde temaatika on üks minu tekstis vähem tähelepanu saanud, aga kindlasti koolides esiplaanil olev valdkond. Kindlasti on ka koole, mis suunavad õpilasi oma ruumi eest vastutust võtma läbi ühiste ülesannete või kohustuste, kellegi/millegi eest hoolitsemise, kinnistades nii olulisi väärtusi. Sellekohaseid näiteid leiab Huvitava Kooli konverentsi „Õppimise ruum“ kajastustest. Näiteks konverentsil mainitud porgandite kasvatamine järgmisele õpilaste põlvkonnale tundub ju lausa eksistentsiaalse dimensiooniga ruumikasutuse viis.

Allikad

Brophy, J. (2014). Kuidas õpilasi motiveerida. Käsiraamat õpetajatele. SA Archimedes

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (2000). The" what" and" why" of goal pursuits: Human needs and the self-determination of behavior. Psychological inquiry, 11(4), 227-268.

Diamond, A. (2013). Executive functions. Annual review of psychology, 64, 135.

Diamond, A. (2015). Effects of physical exercise on executive functions: going beyond simply moving to moving with thought. Annals of sports medicine and research, 2(1), 1011.

Hohnen, B., Murphy, T. (2016). The optimum context for learning; drawing on neuroscience to inform best practice in the classroom. Educational & Child Psychology Vol. 33 (1) he British Psychological Society

Kikas, E., & Toomela, A. (2015). Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes.
Üldpädevused ja nende arendamine.

Koffka, K. (1935). Gestalt psychology. NY: Harcourt, Brace & World.

Maehr, M. L., & Zusho, A. (2009). Achievement goal theory. Handbook of motivation at school, 77-104.

kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Puust ja punaseks – muuseumis on kasulik õppida!

Tallinna nn Laia tänava muuseumid hakkasid umbes kolm aastat tagasi mõtlema, kuidas aidata koolidel eelkõige ajaloo õppimist huvitavamaks muuta.

Alustati haridusprogrammide välja töötamisest koolidele ja lasteaedadele. Esimesel ühisel muuseumide infopäeval „PUUST JA PUNASEKS – ÕPETAJATE ERI“ oli puhas rõõm kuulda, kuidas Kiili kooli õppealajuhataja Ina Hannus tõi välja põhikooli riikliku õppekava võimalused ning rääkis sellest, kuidas ta õppekavale tuginedes valmistab ette ja viib läbi õppekäike muuseumidesse. Ta kinnitas, et kui õppekavasse süveneda, siis saab sealt ainult kinnitust, et kõik on võimalik, kui asjad koolis läbi mõelda.
Ina Hannus (Kiili Gümnaasium) „Miks ma oma õpilasi muuseumi viin“
Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpetaja Anne Tiitson näitas, kuidas ta külastas õpilastega ühe päeva jooksul mitut erinevat muuseumi ja seeläbi pakkus juba 5-6. kl lastele võimalust selgusele jõuda, mis neid huvitada võiks. Tegemist oli mõtestatud võimalusega, kuidas lastele valikuid pakkuda ja nendes otsustussuutlikkust kujundada.

Jaak Juske väljendas oma siirast rahulolu kannapöörde üle, mida ta tegi, kui läks kolm aastat tagasi Gustav Adolfi Gümnaasiumisse õpetajaks. Ta leidis, et kui tema ülesandeks on õpetada ajalugu, aga õpilased on huvitatud digimaailmast, siis on tema kui õpetaja kohustus ja võimalus need kaks poolt ühendada. Tulemuseks on sotsiaalmeedia abil kasvatatud huvi erinevate ajaloopiltide vastu. Lisaks saab Haljala Gümnaasiumi õpetaja Greete Tomingu videot vanalinna muuseumipäevast vaadata siit.
Infopäev ajaloomuuseumis
Huvitaval Koolil jäi seda kõike kuuldes üle ainult rõõmustada! Lubame jagada muuseumide haridusprogramme oma kanalites ja esitasime muuseumidele väljakutse siduda olemasolevad ja uued haridusprogrammid senisest veelgi enam erinevate õppeainete õppimise ja õpetamise eesmärkidega. Igal ühel on võimalus õppimist ja õpetamist mitmekesisemaks muuta. Muuseumid jt mäluasutuste võimalus on avardada õppimise ruumi. Koolide võimalus on pakutav abi vastu võtta.
Algatuse Huvitav Kool eestvedaja Pille Liblik

reede, 13. jaanuar 2017

Õppemängude arendusmaraton kutsub õpetajaid, arendajaid, kujundajaid: anname koolidele 21. sajandi väärilise õppevara!


Tartus vana aparaaditehase ruumides tegutseb arvutimängude arendajate kogukond, kes korraldavad oma Game Jam'e, kus juuakse liitrite viisi kohvi ja kokakoolat ning proovitakse teha midagi veel ägedamat kui Angry Birds ja World of Warcraft. Tänavu võttis selle seltskonnaga ühendust Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus ja tegi ettepaneku, millest oli võimatu keelduda: aga kui prooviks teha mänge, millest oleks õppimises kasu? Nii saigi ühine liit loodud ning 2017. aasta jaanuari kuus toimub esimene arendusnädalavahetus ehk hackathon.

Mis on hackathon ja Game Jam?

Hackathon on kokku pandud sõnadest „häkkima“ (mis siin ei tähenda küll arvutikuritegevust, vaid lihtsalt eriti loomingulist programmeerimist) ja „maraton“. Eesti keeles võiks siis rääkida häkatonist või häkitonist. Erinevalt jooksumaratonist on see aga meeskondlik ala ning intensiivsuse poolest võrreldav pigem sprindiga – väga piiratud aja jooksul peab meeskond jõudma tarkvaralahenduse ideest toimiva prototüübini. Game Jam on lihtsalt seda liiki häkaton, kus tehakse nimelt mänge, mitte mingeid muid programme ega äppe. Global Game Jam on rahvusvaheline üritus, kus samal ajal arendatakse mängusid kümnetes eri riikides ja sadades linnades. Ja sel korral on siis Tartus kavas hariduslik game jam ehk õpimängude arendusmaraton.

Ekraani ees veedetud aeg – kas kasulik?

Kooliga seose räägitakse nutitelefonidest ja iPadidest pigem kui segajatest. Tegelikult peaks hoopis küsima, mida noor nutiseadmes teeb ning kas see saaks toetada tema arengut. Eelmisel aastal kulutulena maailma vallutanud liitreaalsuse mäng Pokémon Go tõi ju sajad „sohvapadjad“ tänavatele ja parkidesse, kus nad kõndisid maha kokku tuhandeid kilomeetreid.

Mäng on lapse töö, kuid tegelikult ka väga kaval õpetamise meetod. Arvutimänge on juba kasutatud selleks, et õpetada noori mõistma erinevaid väärtussüsteeme, liiklusohutust ja majanduselu. Arvutimäng SuperBetter, kus mängija pidi jahtima ja hävitama kahjulikke baktereid, parandas haigete noorte ja laste tablettide võtmise tõenäosust. Huvitavaid mõtteid arvutimängude kohta on oma TED-kõnes avaldanud Jane McGonigal.

Kuidas arendada arvutimänge?

ÕpiVeski programmi raames oleme eesmärgiks võtnud tänapäevase õppevara loomise. Tahame proovida idufirmade maailmas tuntud ja järeleproovitud meetodeid. Alustame ideekorjest: kutsume kõiki õpetajaid jagama oma ideid, kuidas muuta õppimine mängulisemaks. Huvilised on oodatud 16. jaanuaril kell 16.00-17-30, Tartus Aparaaditehases asuvasse 3D kasvuhoonesse, kus saab üheskoos veel mõtteid arendada. Ideede arendusüritus ehk Global Game Jam toimub 20-22. jaanuaril sealsamas Aparaaditehases.

Parimad tulemused annab häkatonil see, kui meeskonnas on väga erinevate pädevuste ja oskustega inimesi. Seega ootame Game Jam’ile jämmima õpetajaid, disainereid, insenere, programmeerijaid, ühiskonnaaktiviste, ettevõtjaid ja loomingulisi inimesi, et erinevate kogemuste ja teadmiste abil luua midagi uut ja erilist. Nutikama ja harituma noore põlvkonna nimel.

Mis edasi?


Pärast arendusnädalavahetust valime välja kuni viis meeskonda, kes saavad kolm nädalat oma idee edasiarendamiseks. Seejärel valitakse välja kolm meeskonda, kes saavad toote viimistlemiseks ning koolidele kättesaadavaks tegemiseks arendustoetust kuni 10 000 eurot. Juunis toimub uute mängude avalik tunnustamine ja mängimine.

Lisateave: http://www.pedagogicum.ut.ee/et/projektid/oppemangude-arendusmaraton

Angela Ader, e-post angela.ader@ut.ee, tel 5343 3478

***

ÕpiVeski programm on osa Euroopa Sotsiaalfondist rahastatavast projektist “Tartu Ülikooli õpetajahariduse kompetentsikeskuse Pedagogicum arendamine”. Huvitavale Koolile kirjutasid ÕpiVeskisist
Angela Ader ja Eda Tagamets Tartu Ülikooli Haridusuuenduskeskusest

neljapäev, 29. detsember 2016

Huvitavad Koolid: Tapa Gümnaasium läheneb õpilastele individuaalselt

Tapa Gümnaasiumis on viimasel kahel-kolmel aastal tehtud mitmeid uuenduslikke arendusi, mis annavad kooli õpilastele kui ka uuendusmeelsetele õpetajatele erinevaid uusi võimalusi õppetöös. Tahame nende muutustega koolielu kaasajastada ning õppetööd mitmekesistada, säilitades kõik endise, mis on vajalik ning väärtuslik.
Sellel õppeaastal oleme loonud juurde võimalusi, et eelnevalt tehtud töö kinnistuks koolielus, õppeprotsess oleks kaasaegsem ning õpilaste eripärad ja anded saaksid veelgi rohkem arvestatud, niivõrd kui see on võimalik munitsipaalkoolis, piiratud võimalustega väikelinnas ning mitmekülgsete huvidega Tapa vallas.

Eelmisel aastal lõime õppetoolide süsteemi, mis haarab kõiki nelja kooliastet ehk siis klasse 1.-3., 4.-6., 7.-9. ja gümnaasiumi osa. Lisaks kutsusime ellu ka võimekamate õpilaste õppetooli. Teame, et riiklik õppekava on suuresti täis materjali, mis võiks olla lõimitud mitme erineva aine vahel ning mida saaks seeläbi õpilastele palju elukesksemalt edasi anda kui seda praegu suudetakse.

Ainesektsioonide süsteem käsitleb õpiprotsessi liialt ühekülgselt ja ühe aine keskselt. Kindlasti annab uus õppetoolide süsteem võimaluse erinevate ainete õpetajatel rohkem mõelda, kuidas luua paremini integratsioon erinevate õppeainete vahel eesmärgiga mitte suurendada õpilaste õpikoormust, aga samas ka lõimida erinevate ainete teemasid omavahel. See süsteem annab võimaluse vaadata ka tulevikku, et õpilane ei õpiks ainult ühte ainet, vaid vaataks õppeprotsessi kui tervikut. Koolis õpitav peaks olema osa eluõpetusest, mis tänapäevases hariduslikus mõistes tähendaks elukestevat õpet.

Selle idee suuremaks eesmärgiks on ka õpiprotsessi sünergiaga sidumine. Etapi läbimisel on väga tähtis õppetooli juhtide oskus näha tulevikku ning olla kooli arengu liidrid. Ei ole ju saladus, et osade õpetajate tundides läheb palju aega mitte õppimisele, vaid millelegi muule. Selleks, et sellise nn tühja aega oleks vähem, vajab õpetajatöö ümbermõtestamist.

Eelmisel õppeaastal sai mitmel õpilaste ja õpetajate ühisel arutlustel kokkulepitud Tapa Gümnaasiumi väärtused. Nendeks on VÄÄRIKUS, AVATUS, LENNUKUS ja KOOSTÖÖ (ehk lühidalt V.A.L.K.). Lisaks käisin eelmisel õppeaastal õpilasega kahepäevasel väljasõidul, kus töötasime koos õpilastega välja meie kooli HEA TUNNI, HEA ÕPETAJA ja HEA ÕPILASE tunnused. Õpilased olid asjalikud ning panid paberile iseseisvalt need mõtted, mida vajab iga kool, mida mitmel üle-eestilisel uuringul on ka korduvalt välja toodud.

HEA ÕPILASE MUDEL 

  • Hea õpilane on kohusetundlik, püüdlik ning teab, et õpib enda jaoks.
  • Koostööaldis, positiivne ning avatud uutele ideedele.
  • Eeskujulik, viisakas, rõõmsameelne, hea suhtleja ning avatud.
  • Sõbralik, teisi innustav, teistega arvestav ja abistav.
  • Laia silmaringiga, oskab mõelda „raamiväliselt”, on originaalne ning loominguline.
  • Oskab õpetajat kuulata, kuid samas oskab ka oma arvamust avaldada.
  • Oskab jääda iseendaks.
  • Aktiivne ning eeskujuks kaasõpilastele.

HEA ÕPETAJA MUDEL

  • Õpetaja tunneb oma ainet ja oskab seda edasi anda, st tund on huvitav ja põnev.
  •  Seostab õpitavat eluga ning teiste ainetega.
  • Tunnis on kord, sest õpilased on teemaga haaratud.
  • Suhtub õpilastesse võrdselt, tunnustab ja motiveerib neid, on abivalmis ja vastutulelik.
  • Teeb oma tööd kirega, on positiivne, laia silmaringiga, loominguline, st teda ennast huvitab õpetatav aine.
  • Valmis kaasaegseid õppemeetodeid, õppematerjale ja digivahendeid kasutama.
  • Aus, enesekindel, viisakas ja järjepidev.
  • Stiilne ning aktiivne ka väljaspool tundi.
HEA TUND = HUVITAV TUND
  • Õpilasel on õigus teada, kuidas läbitakse ainet, kuidas õpitakse läbi õppeaasta (tööplaanide tutvustus õpilastele).
  • Õpetaja selgitab tunni alguses, mida ja kuidas õpitakse, tutvustab tunni eesmärki.
  • Tunnis kasutatakse elulisi näiteid, õpitav on tihedalt seotud eluga ning tunnis toimub arutlus õpitava teema üle.
  • Tunnis kasutatakse loovaid ülesandeid, rühmatöid, katseid, praktikume, on erinevaid võimalusi info otsimiseks.
  • Tunnis austavad õpetajad ja õpilased üksteist, st õpilased alluvad korrale ja õpetaja korraldustele ning ka õpetaja on valmis õpilaste ettepanekutega arvestama.
  • Õpetaja oskab motiveerivalt õpetada, sära silmis nii õpetajal kui ka õpilastel ( hea nali aitab).
  • Rohkem õpilaste kasutamist õppetöö läbiviimisel, koostöö kasutamist õppimisel ja üksteise aitamist õppimisel.
  • Tunnis kasutab õpetaja rohkem aktiivõppe võtteid ja omavahelist suhtlemist, et vältida liigset kirjutamist, samuti rakendatakse õpikeskkonna viimist väljas poole kooliruume.
 Tapa Gümnaasiumis on tööl mitmed õpiabi spetsialistid - eripedagoog, psühholoog, sotsiaalpedagoog, logopeed. Koolis töötab 6 õpiraskustega õpilaste klassi. Õpiraskus tähendab seda, et õpilastel võivad olla võimed osades ainetes erinevatel tasemetel ning mõnda neist on vaja järgi aidata, et õppimine sujuks valutumalt. Koolis on ka väikeklass, kus võib õppida kuni neli õpilast. Lisaks on ka üks-ühele õppele suunatud õpilane ning koolis töötab sotsiaalpedagoogi juhatamisel tunnirahuklass. Sellest aastast on meil uus HEV-koordinaator, kes teeb ka lisaks nn õppenõustaja tööd. Õppenõustaja töö peaks olema suunatud õpilaste õpiraskuste ületamisele ning õpilaste oskusele oma tööd koolis paremini organiseerida.

Kooli pikad päevad on taas töös, neis on suunatud pilk õpilaste erinevatele vajadustele ja võimetele ning arvestatud on ka lapsevanemate soovidega.

Igal kevadel viime läbi ülekoolilise kooliga rahulolu, õpimotivatsiooni ja sotsiaalset enesetõhusust hõlmava uuringu, kus osalevad 3. kuni 11. klassi õpilased. Selles uuringus saab võrrelda erinevate klassikollektiivide tulemusi õppeaastati (tulemusi saab ka vaadelda poisid tüdrukud eraldi ning võrrelda tulemusi eelnevate aastatega) ning teha järeldusi uue kooliaasta tööplaani ülesehitamiseks. Küsimusi on kokku 25, alateemad on sotsiaalne enesetõhusus, kooliga rahulolu ja õpimotivatsioon, mida saab eraldi ka tulemustena vaadelda.

Lisaks uurime õpetajate tagasisidet kooli ja oma töö kohta ning õpilaste tagasisidet õpetajate töö kohta. Uuringu tulemusi vaadeldes leppisime kokku, et 2016/17 õppeaasta läbivaks teemaks on olnud HUVITAV KOOSTÖÖ, sest erinevatest uuringutest saab järeldada, kust kohast „king“ kõige rohkem pigistab ning leida siis ühistöös neile probleemidele lahendusi. Igal suvel paneme kokku brošüüri, mida jagame uue õppeaasta alguses. See on nagu väike tagasiside kooli enesehinnangust.

Ei ole küll uus asi, kuid tuletan meelde, et Tapa Gümnaasiumis on mitmes aines nn tugevusrühmad, mis võimaldab ühesuguse võimekusega õpilastel läbi ühte gruppi kuulumise tõsta õpiprotsessi intensiivsust. Sellest õppeaastast käivitame ka nn andekate õppe, mille ehitame üles nii, et oleks arvestatud eriti võimekate õpilastega ja õpilastega, kellel on sügavam huvi mingi aine või ainete õppimise vastu.

Kindlasti on vaja teha selle töö käivitamisel ja rakendamisel tihedat koduga koostööd. Teiseks eelduseks on erinevate aineõpetajate tahe mõista õpilaste eripärasusi ning huve. Selle õpivormi mõte on pakkuda nii süvendatud õpet tugevamatele õpilastele, kui ka nende huvide arendamise võimaldamine, olümpiaadideks ettevalmistamine ja õpetajate õpetamisvõimaluste parendamine koostöös võimekamate õpilastega.

Veelkord – selles töös on vaja kõigi kolme osapoole – õpilase, kodu ja kooli
head arusaamist, tahet ning paindlikku üksteisega arvestamist. Olen kindel, et selle süsteemi tulemusena tõuseb õpilaste õpimotivatsioon ning kokkuvõttes ka õpitulemused. Aastate pikkuse kogemuste najal arvan, et need muutused ei tule kergelt, kuid olen kindel, et muutused on vajalikud ning toovad kaasa edu.

Kindlasti vajavad muutused veidi aega, et need kinnistuksid õpetajate ja õpilaste teadvuses ja saaksid ka kogukonna toe. Lihtne on olla ainult vanas kinni, raiuda ja öelda, et vaata see või teine asi toimis hästi. Raskem on tunnistada, et tuleb minna uuega kaasa ning otsida oma teed. Arengut toob selline tegevus, kus positiivsus aitab luua uut. Peab olema julgust olla uuenduste eestvedaja ning ma usun, et Tapa Gümnaasium on oma valikutes õigel teel.

neljapäev, 15. detsember 2016

Huvitavad Koolid: Haabneeme Koolis on esikohale seatud koostöö

Haabneeme Kool kirjeldab end kui tugeva ühtsustundega, paindlik, õppimist ja laia silmaringi väärtustav kogukonnakool, kus väärikas ja kaaslasest lugupidav käitumine on oluline igale liikmele. Kool kirjutab lähemalt...

Tegutseme pidevalt selle nimel, et kooli visiooni ja vajadustega ühtivate algatustega liituda ning seeläbi areneda üha huvitavamaks ja lapsekesksemaks õpikeskkonnaks.
 Näiteks liitusime Kiusamisvaba Kooli programmiga ning meil käivad külas Tagasi Kooli külalisõpetajad, kes muudavad õppetöö vaheldusrikkamaks.

Haabneeme Kooli missioon on aidata õpilasel igakülgselt areneda hoolivaks, vastutustundlikuks ja väärikaks kodanikuks, kellel on tugev eneseusk, analüüsioskus ning tahe arendada parimal võimalikul moel oma erilisust, annet ja loovust.


Haabneeme Kooli heategevuslik jõululaat
Meie kooli põhiväärtused on:

1) teadmishimu ja õppimisoskus – meie õpilased on avatud uutele teadmistele, formaalsest hindest tähtsam on oskus ja tahtmine õppida;

2) austus ja lugupidamine – koolis valitseb viisakus, tähelepanelikkus ja hoolimine kõigi inimeste suhtes;
3) kooli kogukonna tunnetus ja koostöö – koolis on tugev ühtsustunne, mis väljendub kooli ja kodu koostöös ning heades suhetes erinevate kogukondlike huvigruppidega.

Oleme end arendanud erinevate projektide abil nagu näiteks Targalt internetis, KoodiTund ja Reaalainetega edukaks, samuti oleme pööranud tähelepanu sellele, et meie õpetajad oleksid digipädevad

Kultuuri- ja spordiüritustest tuleks kindlasti välja tuua õuesõppe raames tehtud külastused, rahvaste- ja jalgpallivõistlused ning laste jaoks väga vahva “Scetch a Song“ programmi kasutamise. Mainimata ei saa jätta ka Leelo Tungla külastust, playboxi esinemisi, Teadlaste Öö ettevõtmisi ning Haigekassa suuhügieeni teavituskampaanias osalemist.

Selleks, et toetada laste tervisliku toitumise harjumusi, liitusime õpilastele tasuta koolipiima ja köögiviljade jagamisega tegelevate algatustega.
Üritame panna rõhku kehalise aktiivsuse ja tervisliku eluviisi propageerimisele, ent pakume võimalusi ka teisi andeid rakendada.
 

Oleme üht kooli väärtust – hoolimist – lastele õpetanud ka heategevuse kaudu - toonud Sära Silmadesse vähekindlustatud lastega peredele, korraldanud juba mitmeid aastaid heategevuslaatasid Viimsi invaühingu heaks ja kogunud annetusi Varjupaikade MTÜ jaoks. Sealsete kasside ja kutsude jaoks kogusime pesasid, konserve, mänguasju, patju, maiuseid jm vajalikku. Lisaks andsime üle laste endi poolt kogutud annetusraha, 330 eurot. 



Haabneeme Kooli õpilased Tallinna Loomade Varjupaigas
Meie traditsioonilised üritused on välja kasvanud õpetajate või lapsevanemate algatustest ning lähtuvad ei kellegi muu kui laste huvidest. Populaarsemad ettevõtmised leiavad aasta-aastalt kordamist ning iga kord nende õpilaste ja õpetajate nägu, kes üritusi korraldavad ja neil osalevad.
Pereõhtu koos liikumisega
Ettevalmistused üritusteks on integreeritud igapäevasesse õppetöösse ning kavandatud selliselt, et need seostuksid õppekavas ette nähtud teemadega. Toimub ka tundide ja koolipäevade väliseid ettevõtmisi, nendeks saame ideid lastelt või lapsevanematelt. Meie õpilaste jaoks on normiks osalemine tunnivälistes tegevustes, ringides, trennides, mida pakume ka koolimajas rohkelt (näitering, rütmika, laste- ja mudilaskoor jne), lisaks teeme tihedat koostööd Peeter Sipelga juhitud Viimsi Keskkooli teadmiskeskusega. 



Pereõhtu
Projektide süstemaatiline juhtimine sai alguse sel õppeaastal arendusjuhi palkamisega, siiani on toimunud tegevused olnud edukalt õpetajate eestvedamisel ning omavahelisele koostööle toetudes koordineeritud. Samuti on olnud kaasatud lapsevanemad ja piirkonna teised koolid. Meil on väga hea läbisaamine teiste valla koolidega ning meie õpilased käivad tundides ka Randveres, Püünsis ja Viimsi Keskkoolis. 



Heategevuslik jõululaat täies hoos
Samuti teeme koostööd kohalike spordiklubide ja loominguringidega (näiteks HC Viimsi käsipallurid). Oleme alati püüdnud osa võtta ka valla ja maakonna üritustest ja sõlmida suhteid/kontakte ümbruskonna koolidega.

Lapsevanemaid püüame motiveerida perepäevade abil. Oleme asendanud näiteks isadepäeva kontserdi perespordi õhtuga, kuhu ootame kõiki pere liikmeid ühiselt osalema. Kogukonna üritustest tooksime välja näiteks õpetajate osalemise kevadisel SEB jooksul, kus meeskonnas oli üle kümne liikme uhkelt Haabneeme Kooli särkides silkamas.

Meie koolipere on ühtne, väärtustame avatust ning koostööd, et koolielu rikastada ja õpilastele mitmekesiseid võimalusi pakkuda!


Haabneeme Kooli kohta saad rohkem lugeda nende Facebooki- ja kodulehelt, Twitterist ja Instagramist.



Huvitavate koolide artikliteseeria tutvustab algatuse Huvitav Kool põhimõtteid järgivaid, õpilast toetavaid, mitmekesiseid õppe võimalusi pakkuvaid, avatud ja inspireerivaid ja arengule suunatud koole. Huvitava Kooli põhimõtetega saad tutvuda siin.

teisipäev, 13. detsember 2016

Õppimise ruum õppija arengu toetajana

Autor: Ene-Mall Vernik-Tuubel
 
Õppe- ja kasvatustöö põhitaotlus on iseseisva, ennast juhtiva õppija kujunemine ja õpikeskkond ehk kogu õppimise ruum peab seda taotlust toetama. Õppimise ruumi kogu tema variatiivsuses kujundab ja selle mõju õpilase arengule vahendab õpetaja.

Elukestva õppe strateegia põhjal on õpetaja roll toetada õpilase kujunemist inimeseks, kes tuleb toime muudatustega keskkonnas ning on valmis võtma vastutust oma õpivalikute ja arengu eest. 


Koolimeeskonna eesmärgiks selles valemis on iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetada, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendada ning kõikidel haridustasemetel õpikäsitlust rakendada.

Nii strateegias kirjeldatu kui riiklikes õppekavades esitatud õppimise, õpetamise ja õppekeskkonna vastastikuse toime loogika võiks kokku võtta alljärgnevalt:

Kes on ennastjuhtiv õpilane, kes tuleb toime muudatustega keskkonnas ning võtab vastutuse oma õpivalikute ja arengu eest? Õpilane, kui ta on õppeprotsessis aktiivne osaleja, kes juhib oma õppimist, on oma õppimises iseseisev, konstrueerib uusi teadmisi varasematele teadmistele tuginedes.


Tulemuslik õppimine eeldab aga oskust õppida koos kaaslastega, õppides hindama nii ennast kui oma kaaslasi. Õppimise psühholoogiliseks aluseks on kogemus, mille õpilane omandab vastastikuses toimes füüsilise, vaimse ja sotsiaalse keskkonnaga. See on süstemaatiline ja sihipärane õppe- ja kasvatustegevus, mille võtmeisik on õpetaja.


Õpetamist mõistetakse riiklikus õppekavas kui õppekeskkonna ja õppetegevuse organiseerimist viisil, mis seab õpilase pingutust nõudvate ülesannete ette. Kasvatust mõistetakse kui õpilase suhete kujundamist teda ümbritseva maailmaga. Edukas kasvatus eeldab seega kogu koolipere, õpilase ja perekonna vastastikust usaldust ning koostööd.

Õpet kavandades arvestatakse õpilase ea- ja isikupäraga, seostatakse erinevates valdkondades õpitut igapäevaeluga, erinevate sotsiaalsete suhetega, kasutatakse mitmekesiseid õppemeetodeid (näit. aktiivõppe meetodeid, õppekäike, õpet õues ja muuseumis jm) ning kasutatakse õppimist ja õppija arengut toetavat hindamist.

Õppimist ja individuaalset arengut toetavad õppimise ruum: füüsiline, vaimne, sotsiaalne, digiruum. Üksteist austavad suhted, mis rajanevad usalduslikkusel, sõbralikkusel, heatahtlikkusel. Sinna alla kuulub ka kõigi õpilaste kohtlemine eelarvamusteta, õiglaselt ja võrdselt, nende eneseväärikust ja isikupära arvestavalt, vägivalla ja kiusamiseta koolikliima, avatus vabale arvamusavaldusele, sealhulgas kriitikale, initsiatiivivõimalus, võimalus osaleda otsustamises, demokraatlikkus, iga õpilase pingutuste ja edu märkamine ja tunnustamine.

Tabivere Põhikooli õpilased
Ärme unusta, et õppimise ruum on laiem klassi/kooliruumist, selleks võivad olla ka kodu, kooliväline keskkond, loodus ja mis kõik veel! Huvitav füüsiline ruum on oluline, sest see toetab vaimset ja sotsiaalset ruumi.

Koolide edulood õpikeskkonna uuendamisel

Konverents vahendas ligikaudu 30 kooli kogemust just niisuguse õpikeskkonna loomisel, mis toetab õppija arengut ja elukestvaks õppeks vajalike hoiakute/oskuste kujunemist. Koolide lugusid täiendasid arhitektid, muuseumi ja raamatukogu, kohaliku omavalitsuse asjatundjad, liikumis-, haridusuuendus- ja ühiskonnateadlased. Oma sõnumit edastasid ka töötubasid modereerivad Huvitava Kooli arendusega seotud eksperdid. Õppimise ruumi otsingute ühisnimetaja – kuidas olemasolevast ruumist kujundada hariv, õppija isiklikku arengut stimuleeriv õpikeskkond – oli konverentsil koondatud nelja teemagruppi: õppimise ruumi mõjutavad arhitektuurielemendid, õpikeskkonna loojad, avanev õpiruum ja lõimitud õpperuum.

Ka Tallinnas saab õues õppida (Tallinna Saksa Gümnaasiumi õu)!
Millised arhitektuurielemendid mõjutavad õppimise ruumi? Muidugi räägitakse koolilugudes läbimõeldud värvilahendustest ja otstarbekast ruumipaigutusest meeldiva õpikeskkonna kujundajatena. Ja see ongi üks tee, kuidas füüsilise keskkonna kaudu vaimset õpikeskkonda kujundada. Aga räägiti ka renoveerimata ja renoveeritud, uute ja vanade majade võimalustest õpikäsitluse uuendamisel: kuidas panna hoone füüsiline keskkond - olgu uus või vana, renoveeritud või renoveerimata - toetama kooli eesmärke. Eripeatükk eesti koolide loos on mõisakoolidel, mistõttu oli huvitav teada saada, kuidas kujundada õpilase individuaalset arengut toetavat õpikeskkonda mõisahoones kui ühepereelamus. Nende kogemustest on, mida õppida!
Ruila Mõisakoolis saab ratsutada
Kes räägivad kaasa õpikeskkonna kujundamisel? Muidugi räägivad siin kaasa õpilased – õpikeskkond on ju eelkõige nende jaoks. Õpilased osalevad hea kooli - sh hea õpetaja, hea õpilase, hea tunni - kriteeriumide väljatöötamisel, õppe- ja kasvatusprotsessi tagasisidestamisel, väärtusarenduses.

Lapsevanemad on koolikeskkonna arendamisesse kaasatud võimalusega osaleda kooli igapäevaelus. Lapsevanematelt on võimalik saada kõrvalpilku koolikeskkonna hindamisel.

Kogu koolipere osaleb õpikeskkonna kujundamisel näiteks lõimingupäevade läbiviimisel või talgute raames. Koolipidajal omakorda on võimalus mitmekesistada õppimisvõimalusi kogukonna aktiivsuse toetamise kaudu.

Avanev õpiruum – teekond olemasolevast ruumist hariva õpiruumini. Avanev õpiruum on vist küll levinuim märksõna uueneva õpiruumi iseloomustamisel. Kuhu on meie õpilaste õpiruum avanenud?

Muidugi kõigepealt klassile kõige lähematesse ruumidesse: fuajeesse, kooliõue, kooli laiemasse ümbrusesse, loodusesse. Loogiline, et õppimine on kandunud ka raamatukogudesse ja muuseumidesse. Muuseumiõpe kogub jõudu ja pakub häid lahendusi tänapäevase õpikeskkonna loomiseks. Omamoodi avatud õpiruumi pakuvad mõisahooned ja –park ning teisedki vanad hooned, millel on oma lugu ja oma väärtus. Enamasti pole need hooned kooliks ehitatud, hoopiski mitte tänapäevaseks kooliks, kuid ometi võimaldavad nad nende hoonete loo oskusliku kasutamisega kujundada vägagi tänapäevast vaimset ruumi.

Ruila mõisapargis saab edukalt õuetunde teha
Ootuspärane on koolide tegevuste mitmekesistumine koostöös teadusasutustega, teadusliku mõõtme tekitamine õpikeskkonnale. Ühes töötoas tuligi juttu projektist „Liikuma kutsuv kool“, kus kümnest koolist koosnev võrgustik otsib koostöös TÜ teadlastega võimalusi liikumisaktiivsuse arendamiseks.

Konverentsi lood võimaldasid heita pilku ka koolidele digiruumis. Tutvustati digilahenduste ökosüsteemi, mis pakub õppijale võimalust õppeprotsessi vastavalt oma vajadustele personaliseerida. Räägiti digipöördega kaasnenud muudatustest kooli õppekeskkonnas ja õpiharjumuste kujundamisel ning tutvustati digivahendite igapäevast rakendamist erinevates õppeainetes, HEV õpilaste toetamisel ja keelekümbluse metoodika uuendamisel.

Mida õpiruumi avamisega taotletakse, mis on selles kasvatuslikult olulist? Koolid on oma lugusid seostanud väärtuste kujunemiseks sobiva keskkonna ja koostöövõimaluste mitmekesistamisega, õpihuvi soodustamisega, loovuse arendamisega, mitmesuguste lõiminguvõimalustega (näit. õppimise ja igapäevaelu lõiminguga, erinevate ainete omavahelise sidumisega jm), õpilase eneseväljendusoskuse arenguga, õpikeskkonna muutumise toetamist keskkonnaharidusega jm. Kõik vaieldamatult olulised aspektid õppija arengut toetava õpikeskkonna loomisel.

Lõimitud õpperuum. Lõimitud õpe on hea pinnas juba teadaoleva seostamiseks uuega, igapäevaelu seostamiseks koolis kogetuga. Lõimitud õpe on suuteline muutma koolitunde õpilase jaoks tähenduslikeks, tekitab õpitu vastu huvi ja toetab selliselt õpimotivatsiooni. Lõimitud õpikeskkonnas õppimine eeldab õppija aktiivsust. Õnnestununa toetab see õpilast tema enesekujunduse teel. Parim õppija arengule tema enesekujunemise teel on nn transdistsiplinaarne lõiming, mille olulisim tunnus on õppe teostumine reaalse elu kontekstis ja õppija uurija rollis.

Lõiming on võimalus tekitada huvi õpitava vastu. Huvi on sillaks olemas- ja teadaoleva (teadmise, kogemuse) ning uue, tundmatu vahel. See avab tee uue kogemuseni viivale tunnetusprotsessile ja on selliselt olulisemaid motivatsioonikujunduse komponente. Lõimitud õppe rolli õpilase enesearengus ja ennastjuhtiva õppija kujunemiseks soodsa keskkonna loomisel ei tohi alahinnata ega ühekülgselt käsitleda.

Koolid, kes kavandavad lõimingu põhimõtetel õppetegevusi, muudavad koolielu huvitavamaks ja mitmekesisemaks kõigi õppimise osalejate jaoks. Haljala kool teeb seda meeskonnatöö ja lõimingupäevadena. Palade kool pakub koostöös Hiiumaa loodushariduskeskusega loodus- ja keskkonnaharidust nii õpilastele kui ka teistele huvilistele. Rocca al Mare kool toetab väärtuskasvatust kooliväliste praktikatega. Töötab loodusklass, mille kaudu luuakse koolimajast väljas keskkond suhtlemiseks ja kooskõla leidmiseks iseenda ja loodusega. Loodusklass võimaldab keskenduda ka pärimuskultuuri tundmaõppimisele ning hoolivuse arendamisele.

Kuidas edasi?

On iseenesest mõistetav, et vastutus kooliruumi kujundamise eest on õpetajal, kes on koolilugude disainer, huvigruppide kaasaja, tulemuse hindaja. Analüüsi ja esile tõstmist vajab õpetaja kui ruumi kujundaja rolli pedagoogiline aspekt: millisel eesmärgil üht või teist meedet nagu lõiming, avatud, koostöö partneritega jm kasutatakse, milliseid metoodilisi põhimõtteid on õppimise ruumi kujundamisel järgitud, kuidas on arvestatud õppija individuaalsusega, kuidas jälgida õppija aktiivsust, kuidas hindamisega õpilast toetada. See pole midagi muud, kui pedagoogilise meisterlikkuse küsimus ja kompetentsus.

Seekordse konverentsi raamidesse ei mahtunud paraku paljud võimalused erinevate tasandite koostööst, näiteks kogukonna kaasatus õpikeskkonna kujundamisse: seltsid, kodanikeühendused, teised koolid jt. Elukestva õppe strateegia näeb ette koostööd igal tasandil ja see toimib ning küllap on selle esitlemiseks edaspidi võimalusi.

Tõeline väljakutse on kasvatusfilosoofilistest küsimustest tõukuv õppimise ruumi analüüs. Millisest kasvatusfilosoofiast juhinduda, kui soovime ainekesksuse asemel õppija arengu kesksust? Kas biheivioristlikku või kognitivistlikku käsitlust? Mõlemad on ainekesksed, ja ainekeskne kool ei küsi eriti kasvatuse järele.

Küsida tuleks kasvatusteooria järele, mis aitaks luua õppija arengut toetavat keskkonda. Kuidas ühendada õpitav aine ja inimene ehk kuidas mõelda kasvatusfilosoofiliselt inimese olemisterviku peale? Sobida võiks konstruktivistlik vaateviis, kus inimene, kool ja maailm ei vastandu, vaid inimene ja kool ongi maailmas ja loovad seda maailma või sobiks hoopis filosoofiline käsitlus, mille märksõnaks on „piirilolev“?

Küsidagi pole kerge, mis veel vastamisest rääkida! Ühe elukogenud vanaisa tarkus kõlab: kui sa ei suuda teha nii, nagu soovid, siis tee nii, nagu suudad, aga tee õiget asja. Kasvatusteoreetilises kontekstis haridusuuenduslike ettevõtmiste analüüsimine on kindlasti õige asi.

Edu ja õnnestumisi kõigile, kes panustavad oma mõtetega ja tegemistega eesti kooli käekäiku.


Novembri lõpus kutsus algatus Huvitav Kool õpilasi, õpetajaid, lastevanemaid, koolipidajaid, kooli sõpru tavapärasele konverentsile, millel seekord pealkirjaks „Õppimise ruum“. Huvitav kool jätkab selle konverentsiga oma missiooni kooli kui õppiva organisatsiooni arendamisel nii, et kool suudaks teadvustada õpilaste motiveerimise võimalusi ja neid kombineerides looks õpilastele valmisoleku elukestvaks õppeks. Seekordsel konverentsil avati õpikeskkonna olemus ruumi mõiste kaudu. Kõne alla tuli ruumi eri aspektide õpetamine ning selle õppimist ja õppija arengut toetav roll.