reede, 20. mai 2016

Õpilaste korraldatud õppeaine - kuidas see võimalik on?

Kerttu Sepp
Olen Kerttu, Noored Kooli programmis osalenud õpetaja ja Tagasi Kooli projektijuht. Minu esimesel õpetaja aastal ütlesid 12. klassi õpilased ühiskonnaõpetuse tunnis, et koolis ei õpetata neid teadmisi ja oskusi, mida pärast kooli vaja läheb. Küsisin, mis on need asjad, mida nad teada tahavad. Nimekiri tuli pikk – alates CV kirjutamisest kuni (õppe)laenudeni ja investeerimiseni välja, üldiselt joonistusid välja karjääri ja haridusega seotud küsimused.

Otsustasin, et planeerin oma tundides õppeprotsessi just õpilaste huvidest lähtuvalt – külalisõpetajad, rollimängud ja muud tegevused. See läks väga hästi! Õpilased olid teemadega rohkem kaasas, kuna olid need ise välja pakkunud. Enda korraldatud kursuse lõpus mõistsin, et põhiliselt õppisin hoopis mina, arendasin enda organiseerimise, läbirääkimise ja suhtlemisoskusi. Sain suhelda külalisõpetajatega erinevatelt elualadelt, ettevõtete ja erinevate asutustega. Õppisin probleemilahendamist ja kohanemist erinevate olukordadega. Arendasin endas ettevõtlikkus- ja suhtlusoskusi.

Mul tekkis küsimus, miks kogesin seda tohutut õppimist ainult mina õpetajana? Eesmärk on ju, et õpilased nõnda tunneksid. Miks teeme õpilaste eest nii palju asju ära? Õppimispüramiidi teades - kõige suurem teadmiste ja oskuste omandamine toimub läbi praktilise tegevuse ja vähim omandame kuulates loengut. Õpilase aktiivset tegutsemist soosib muutuv õpikäsitus, mis on koolides osaliselt rakendunud, kuid mitte kõikjal.

Seejärel, 2014. aastal hakkasime Tagasi Koolis 9.-12. klassidele välja töötama karjääriõpetuse ja ettevõtlikkuse valikkursust, mis võimaldaks õpilastel aine sisu ise luua ja ellu viia. See tähendab, et ise külalisõpetajaid kaasates, õppekäike organiseerides ja töövarjuvõimalusi realiseerides. 2016. aasta algusest koordineerin Tagasi Koolis karjääriõpetuse ja ettevõtlikkuse valikkursuse kava arendamist ja piloteerimist.

Nüüdseks oleme koostöös Tagasi Kooli välja töötanud uue formaadi, kus kursuse alguses õpilased visandavad oma tulevikuplaani, mis aine jooksul aina täieneb. Plaani täiendamiseks visandavad nad ka koos klassikaaslastega tundide sisu, loovad üheskoos kogu aine toimumise plaani, otsustavad keda ja miks külalistundi andma kutsutakse, milliseid ettevõtteid ja asutusi külastatakse ja keda töö- või hoopis tudengivarjutatakse.

Kursuse lõpuks on õpilasel selgem pilt endast ja töömaailmast ning nad on proovile pannud oma suhtlemis- ja organiseerimisoskused. Õpetaja roll on sealjuures aidata õpilaste koostöö käivitada ja olla kogu kursuse jooksul õpilastele mentoriks. Tagasi Kooli tagab õpilastele ja õpetajale abimaterjalid ning annab meetodid õpilaste koostöö käivitamiseks. Näiteks: näidis e-mail ja telefonikõne, juhend organisatsioonidega kontakteerumiseks jne.

Algatuse Huvitav Kool eestvedaja ja Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Libliku sõnul võib sellisel viisil uue valikkursuse koostamist nimetada haridusuuenduseks: „Uus pole seejuures mitte õppeaine ise, vaid viis, kuidas see läbi viiakse – õpilaste huvide ja arvamusega reaalselt arvestades ning probleemilahendus-, suhtlemisoskust ja loovust kujundades. Nii saab läheneda erinevate aineüleste valikkursuste koostamisele. Õpilaste kaasamine vastutusrikkasse tegevusse ja nende usaldamine soodustab noortes õpihuvi säilimist ja suurendab nende vastutustunnet.“

Tavapärasest erineva valikkursuse idee on pakkuda koolidele välja viis õpilaste senisest aktiivsemaks kaasamiseks. Taolist kursust toetab ka SA Innove karjääriõppe peaspetsialist Mare Lehtsalu, kes sõnab: „Tooksin esile kaks väärtuslikku aspekti: vastutus ja eneseusaldus. Vastutust võtma õpitakse läbi kogemuse. Oma elu, õnnestumiste ja valikute eest saab vaid igaüks ise vastutada. Usun, et ise karjääriõpetust kavandades saavad õpilased panna end parajal määral proovile, kogeda eneseusaldust ja avastada vastutuse uus sügavam tähendus. Kursuse õnnestumisele aitab kaasa koostöö karjäärispetsialistiga, sest õpilase professionaalne juhendamine on vajalik.

9.-12. klassile mõeldud karjääriõpetuse valikkursus

Valikkursuse esialgne kava valmib 2016. aasta juuniks koostöös kuue pilootkooli õpetajaga ja karjäärispetsialistidega. Kiviõli I Keskkooli õpetajad Jüri Käosaar ja Maria Uuetoa hakkavad järgmisel aastal 10. klassi valikkursust koos juhendama. Jüri usub, et õpilased saavad kõige parema kogemuse just tegutsedes: “Leian, et uus aine võimaldab õpilastel isetegemist, -kogemist ja -põrumist.” Karjääriplaneerimise ja ettevõtlikkuse valikkursuse sisu kõlas Maria jaoks algusest peale sellise kursusena, mille järele ta ise keskkoolis õppides vajadust tundis: “Kõige rohkem intrigeerib mind, millised eeskujud õpilased välja valivad, kellega kursuse jooksul külalistundides kohtuda ning milliseid ettevõtteid soovivad külastada. Kursus annab õpilasele toetuse võtmaks kontakti just temas aukartust äratava tegijaga ning võimaluse selle inimesega kohtuda, küsida küsimusi ja nõuandeid. Sellised kohtumised võivad olla väga suurte ja säravate ideede alguseks!“

Kehra Gümnaasiumi karjääriõpetuse õpetaja ja Rajaleidja karjäärinõustaja Lydia Kruusmanni kommentaar valikkursusele: “Karjääriõpetuse uus vorm annab senisest enam võimalusi õpilaste selliste praktiliste oskuste arendamiseks, mis on tööturul väga olulised: suhtlemis- ,meeskonnatöö- ja projektipõhise töö oskus. Kuna õpilased ise planeerivad kursuse, siis on edaspidi kindlasti oluliselt kõrgem ka noorte motivatsioon ja omavastutus. Sageli ei näe täiskasvanud päris täpselt ka noorte arengu- ja infovajadusi, mis õpilaste enda poolt planeerituna paremini esile tulevad.”

Karjääriõpetuse valikkursus on valitud ka nupukate ideede kiirendisse. Tagasi Kooli otsib lisaks 10 pilootkooli, kus alates 2016. aasta septembrist karjääriõpetuse pilootkursust ellu viia. 6. juunil kell 10.00-12.00 toimub Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni Keskuses huvitatud õpetajatele ja koolijuhtidele seminar valikkursuse tutvustamiseks. Oma soovist seminaril osaleda või kursusega liituda palume teada anda Tagasi Kooli valikkursuse projektijuht Kerttu Seppale: kerttu@tagasikooli.ee

pühapäev, 15. mai 2016

Ühe kooli ja ühe teatri JÕULine koostöö

Lavastaja Kaija M Kalvet. Autor: Ruudu Rahumaru
Minu nimi on Kaija M Kalvet ning ma töötan Tartus tegutsevas väiketeatris Must Kast lavastaja ja näitlejana. Sel hooajal oli meil töös üks põnev projekt, mille tulemusi nüüd kõik kaeda võivad. Nimelt arutasime eelmisel suvel Tartu Forseliuse Kooli tollase eesti keele ja kirjanduse õpetaja, nüüdse õppealajuhataja Kristi Mummiga, et võiks luua mingi vahva projekti, mille raames põhikooli noored võiksid näha lähedalt ühe teatrietenduse sündi ja oleksid ka ise sinna oma loominguga kaasatud. Selle kauge mõtte tulemusena esietendus selle aasta 10. mail Tartus, Genialistide Klubis Musta Kasti muusikaline noortelavastus „Jõud“. 

Aga kuidas see protsess siis käis? 7. klassi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Mari-Liis Türno andis oma õpilastele ülesandeks kirjutada noortelugusid, mis neid endid huvitaks. Õpilased küll teadsid, et nende loomingust sünnib lõpuks lavastus, kuid ei kirjutanud näitekirjandust, vaid proosat. Mitte kuidagi ei olnud piiratud ka tegelaste arvu ega vanust või tegevuspaikade ja sündmuste reaalsust. Tulemusena sündisid 12 väga erinevat kirjatööd. Kui need sügisel valmis said, käisin ise õpilastel koolis külas rääkimas sellest, mis on nende ootused antud projekti suhtes, mida nad on seni teatris näinud ning mis neid nii teatris kui elus üldiselt huvitab. Lisaülesandena palusin õpetajal suunata neid üksteise lugude kohta arvamusi kirjutama, et olla kindel, kas see, mis minu arvates on juttudes huvitav ja oluline, on seda ka noorte endi arvates. 
Lavastuses "JÕUD" mängivad (vasakult): Mihkel Kallaste, Jaanika Tammaru, Birgit Landberg, Silver Kaljula ja Kaarel Targo (pikali). Autor: Ruudu Rahumaru

Nüüd juba 24 kirjatööd analüüsides ning ka oma näitlejate peale mõeldes jõudsin veebruariks kõige esmase dramaturgilise struktuurini. Püüdsin kasutada võimalikult suurt hulka käsitletud teemadest ning kujundada välja viis peategelast, kes oleksid usutavad, elulised ning omavahel piisavalt erinevad, et nende vahel juhtuv võiks vaatajatele huvi pakkuda. Mõtlesin kaua, et mida siis üldse tähendab noortelavastus – ja jõudsin järeldusele, et selle esmane tingimus on, et peategelased ise oleksid noored. Sisu poolest võib juhtuda mida iganes, kuid eakaaslastest kangelased teevad loo publiku jaoks jälgitavaks ja põnevaks.

Näitleja Birgit Landberg lavastuses "JÕUD". Autor: Ruudu Rahumaru
 Esmase struktuuri pealt sain anda lähtekohti ka lava- ja kostüümikunstnikule Illimar Vihmarile ning heliloojale Marten Kuningale. Et Forseliuse õpilased pika ettevalmistusprotsessi ajal võõraks ei jääks, käisid nad Mustas Kastis mitu korda külas –  teisi etendusi vaatamas, intervjuid ja reportaaže tegemas. Samuti vaatasid nad koolis mitmeid Musta Kasti vanemate lavastuste videosalvestisi ning liikmetest tehtud dokumentaalfilme.
Helilooja Marten Kuningas (keskel), näitlejad Jaanika Tammaru (vasakul) ja Silver Kaljula (paremal). Autor: Ruudu Rahumaru
Märtsi lõpus alanud prooviprotsessi alguseks oli struktuur veelgi täienenud ning näitlejad said proovides hoolega etteantud piirides improviseerima hakata. Mina panin kogu aeg üht-teist kõrva taha ning üsna pea valmis lõplik tekst. Proovide keskel tulid Forseliuse õpilased taas külla, vaatasid läbimängu ning said arvamust avaldada, kas tulemus on nende jaoks kaasakiskuv. Õnneks tundus, et vähemalt enamus tundis ka oma lood veel terviku seest ära ning et üldmulje oli positiivne.

Vestlusring peale lavastust, kus publik saab küsimusi esitada. Autor: Ruudu Rahumaru
 Ja valmis ka muusika, selle abil kujundas koreograaf Helen Solovjev liikumise ning kõige lõpuks pani valguskunstnik Karl Marken prožektorid põlema ning lavastus saigi valmis. Kuna meil Mustas Kastis toimuvad pärast iga etendust vestlusringid publikuga, käivad Forseliuse noored ka seal külalistena osalemas. Koostöö kestab niiviisi edasi. Mina isiklikult olen nii protsessi kui tulemusega väga rahul. Lõpliku tõe ütleb ikkagi publiku silm, aga siiamaani pole mingit põhjust häbeneda olnud. 

Lavastus "JÕUD". Autor: Ruudu Rahumaru
Olen selle aasta jooksul väga palju mõelnud ka enda põhikooliajale ja sellevõrra oli noortelavastust teha ootamatult nostalgiline. Mulle tõesti tundub, et palju ei ole muutunud. Selge see, et koolisüsteem areneb ja avardub ning et tehnilised võimalused on tänapäeval hoopis teised kui 15 aastat tagasi, kui ma ise seitsmendik olin. Aga need mured-rõõmud, mis eneseleidmisega kaasas käivad, ei teisene; ning hormoonidki on igavesed. Mul on hea meel, et minu puberteediaeg on lõppenud, aga ma olen ka väga tänulik selle võimaluse eest vaadata distantsilt tagasi ning see mõnes mõttes teraapilises vormis uuesti läbi elada. Seega ütlen ausalt, et lisaks noortele on minu arvates lavastus ka vanematele inimestele vajalik (aga ei sobi väikestele lastele!).

Kõikidele noortele inimestele aga sooviksin JÕUDu iseenda ja maailmaga toimetulemisel! Ja muidugi – tulge teatrisse!


NOORTELAVASTUSE "JÕUD" LISAINFO

Etendust mängitakse sel hooajal vaid 4 korda kuni 23. maini.

Tutvu lavastuse kirjeldusega teater Must Kast kodulehel. 
 
P 15.05 19:00 Jõud Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu)

E 16.05 13:00 Jõud Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu)

P 22.05 19:00 Jõud Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu)


E 23.05 13:00 Jõud Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu) 

esmaspäev, 9. mai 2016

OECD webinar "Global Competency for an Inclusive World"

OECD korraldab 11. mail webinari teemal "Global Competency for an Inclusive World", et arutada kompetentside üle, mida on noortel vaja edukaks koostööks inimestega erisugustest valdkondadest, kultuuridest ja väärtussüsteemidest.
 

Lähemalt
Globalisation brings innovation, new experiences and higher living standards, but it equally contributes to economic inequity and social division. That’s why this generation requires new capacities. Young people need to collaborate with people from different disciplines, cultures and value systems, in a way that solves complex problems and creates economic and social capital. They need to bring judgement and action to difficult situations in which people’s beliefs and standards are at odds.
 

For some years, educators have been discussing how best to build these capacities. Is there a distinctive competence that equips young people for the culturally diverse and digitally-connected communities in which they work and socialise? And can students learn to mobilise knowledge, skills, values and attitudes, in order to act creatively, collaboratively and ethically?
 

These issues are now at the heart of international education discussion. In this webinar, Andreas Schleicher will set out the OECD’s perspective – explaining the key elements from the framework for defining, assessing and reporting global competence as part of PISA 2018. Please join us.

When: May 11, 2016 at 17h Paris time.
Where: The convenience of your own computer.
To register for the online webinar, go to: http://bit.ly/1q8rmEO

neljapäev, 5. mai 2016

Robootika ja muusika lõimimise lugu: elektrooniline heli

Robootika ja muusikaõpetamise lõimimisest 8. klassis räägib Gustav Adolfi Gümnaasiumi muusikaõpetaja Lilian Reinmets.

Lilian Reinmets
Hetkel on meie koolis kasutusel üks LittleBits robootikakomplekt ja just 8. klassis. Üks rühm saab ühes tunnis muusikalõigu ette valmistada ja demonstreerida, teine rühm järgmises tunnis. Asja mõte on lastes huvi tekitada ja alati leidub klassis ka julgeid katsetajaid, kes tahavad kohe proovida, kas ja kuidas asi toimib ning soovi korral saavad nad enda katsetusi jätkata ka väljaspool klassitundi. Keda tehnika rohkem huvitab, need tulevad selle teemaga kohe kaasa!

Mina ütleksin LittleBits robootikakomplekti kohta maakeeli, et see on süntesaatori lego; selle osad on nagu lego klotsid, millest saad ehitada süntesaatori ja millest väljuvad helid. Näiteks see imepisike asi on kõlar. (Õpetaja näitab ühte väga väikest osa komplektist. LittleBitsi osad on mõõtudelt kõik üllatavalt väikesed ja mahuvad ühte väikesesse karpi.) Igal osal on nimi peal, siin on näiteks kaks ostsillaatorit. Komplekti kuulub ka patarei. 

LittleBits „Synth KIT“ kasutamine haakub 8. klassi muusikaõpetuses elektrofonide teemaga. Elektrofonid on elektroonilised muusikainstrumendid. Robootikakomplekt on tunnis näitlik vahend. Kui selgitan, et elektrofonide juures on kõige tähtsam osa ostsillaator ehk generaator, kus elektriimpulsid saavad kindla sageduse, siis saan seda reaalselt näidata.

Valjuhääldi kaudu muudetakse elektrisignaalid inimkõrvale kuuldavaks – saan näidata komplektis olevat valjuhääldit. LittleBitsi tükid haakuvad magnetiga kokku, seda on väga lihtne käsitseda. See on väike ja peen elektrooniline seade, mida peab hästi hoidma. Komplektiga on kaasas ka ingliskeelne raamat, kus on toodud näidisvariandid, aga kuna süntesaatori kokkupanek on nii lihtne, siis õpilased eelistavad ise katsetada.
 

Tunni käik näeb välja nii, et kõigepealt räägime elektrofonidest, missugused heli võnkumised on olemas – siinusvõnkumine, saehammasvõnkumine, hammasvõnkumine – erinevate võnkumistega saab matkida erinevate pillide kõla. Siis lasen õpilasel või õpilastel komplekti kokku panna, soovitan neil kasutada juhendit.

Seejärel kuulame kõik koos, mis välja tuli. Aga iga detaili puhul on ka muidu näha, mis võimalused sellel on. Näiteks saab muuta heli kõrgust, tämbrit või seda, millist võnkumist edastada. Kaasas on ka väike kontroller, mis imiteerib klaviatuuri, seega osutub võimalikuks ka meloodia esitamine loodud pillil. LittleBitsi saab ühendada ka arvutiga, et katsetusi salvestada.

Omaette küsimuseks on, kuivõrd need helid on muusikana tajutavad, mõni õpilane on ka öelnud, et see on müra. Keda rohkem see asi huvitas, kuulas kõike tähelepanelikumalt. Aga õpetajal tuleks arvestada sellega, et kõigil ei ole valmisolekut kaaslaste heli-improvisatsiooni pikalt kuulama jääda. Mõnes mõttes katse-eksituse meetodil tunnis see kõik toimubki. Trikk on selles, et kui paned LittleBitsi osad vales järjekorras kokku, siis heli välja ei tule.

Ainete lõimingust rääkides seostub Little Bitsi kasutamine ja elektrofonide teema hästi füüsikaga, kus 8. klassis käsitletakse heli teket ja sellega seonduvat. Lõiming on ka inglise keelega, sest LittleBitsi juhend on ingliskeelne ja nii saavad nad muusikatunnis inglise keelt harjutada ja tutvuvad antud mõistetega ka inglise keeles.

Soovitused teistele õpetajatele: esiteks tuleb robootikakomplekti hästi hoida, see on väga õrn. Tunnis tuleb jälgida grupis töötamist: mõni grupp on võibolla asjast rohkem huvitatud, neil saab lasta kauem komplekti katsetada. Väga pikalt terve klassi tähelepanu katsetuste kuulamise juures hoida on raske, sest huvitavam on nendel, kes ise saavad katsetada. Robootikakomplekti tehnilist poolt ei maksa karta, see on tõesti nagu lego kokkupanemine.

NB! 15. maini on avatud on ProgeTiigri programmi seadmete taotlusvoor haridusasutustele, mille abil on võimalik alus-, üld- ja kutseharidusasutustel taotleda toetust mikrokontroller arendusplaatide, robootika komplektide ja nende riistvaraliste lisade, elektroonika-mehhaanika KIT-ide ning 3D-printer KIT-ide soetamiseks.

reede, 29. aprill 2016

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults: soovin, et keelekümblusmeetodid jõuaksid ka eesti kodukeelega õpilasteni

LAK-õppe kuu ehk lõimitud aine- ja keeleõppe kuu raames avasid mitmed koolid külalistele oma klassiuksed. LAK õppe rakendamine on võimalik igas koolis ning järgnevalt vahendab Huvitav Kool ühe – Tallinna Kunstigümnaasiumi kogemust, väljakutseid ja rõõme, mida LAK-õpe endaga kaasa toob. 

Vastab Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults. 

Mari-Liis Sults

Millal ja miks te otsustasite LAK-õppe kooliks hakata? Keelekümblus on üks LAK õpe moodus ja seega saime LAK-õppe kooliks 2010. aasta sügisel, mil avasime Tallinna Kunstigümnaasiumis esimese keelekümblusklassi. Iga järgmine sügis tõi uue keelekümblusklassi. Meie kooli esimesed keelekümblusõpilased on täna 6. klassis, kokku on koolis ligi 100 keelekümblusklassis õppivat last.  
Miks? Tallinna Kunstigümnaasium oli 2009. aastal kõige suurema muukeelsete õpilaste arvuga kool Tallinnas. Teise emakeelega õpilaste õpetamine tavaklassis muutus aina raskemaks, kuna nende hulk kasvas. Seega otsustas toonane direktor keelekümblusklasside loomise kasuks. Mina olin sellel ajal keelekümblusõpilaste eelkooli õpetaja (direktor al 2015 – toim.). Edasi sain töötada ka keelekümblusõpilaste klassiõpetajana ning mõne aja pärast sai minust koolis keelekümblusprogrammi koordinaator.  
Esimesed neli aastat nimetasime kooli keelekümbluskooliks. Sel hetkel, kui õpilastel tekkis rohkem aineõpetajaid oli selge, et LAK-õppe mõistest lähtudes oleme lõimitud aine- ja keeleõppe kool, kus iga õpetaja mõtleb tundi ette valmistades rohkem aineteadmiste-oskuste, kombineerimisele keeleteadmiste- oskuste ja õpioskustega ning lähtub õpetamisel ka õpilaste huvist.

Tean, et Tallinna Kunstigümnaasium ei ole päris tavapärane LAK-õppe kool. Milline on teie eripära ja miks? Olen meie kooli keelekümblust arendades kirjutanud bakalaureusetöö ja magistritöö. See on aidanud õpetamise ja selle hindamise otsuseid langetada teadlikumalt, autoriteetidele tuginedes.

Tallinna Kunstigümnaasium täidab keelekümblusprogrammi nõudeid esimeses neljas klassis. Vene keele kui emakeele tunnid on meie keelekümblusklassides alates 2. klassi II poolaastast nagu programm ette näeb. Kolmandas ja neljandas klassis õpetame vene keeles inimeseõpetust ja tööõpetust. Alates 5. klassist on kõik ained eesti keeles va vene keel emakeelena.  

Otsustasime programmimuudatuse kasuks seepärast, et oleme siiski eesti õppekeelega kool. Kultuuridevahelise mõistmise soodustamiseks ja õpilastele eduelamuse tagamiseks jagame ühe lennu õpilased alates 5. klassist rühmadesse nende matemaatiliste oskuste järgi. Seega tekib kaks rühma, kus on eesti ja vene kodukeelega õpilased segamini. Hetkel on rühmiti tunnid alates 5. klassist matemaatika, ajalugu ja inimeseõpetus. Sellised rühmad on nüüdseks toiminud kaks õppeaastat.  
5. klassist algavat õppekorraldust selgitan lapsevanematele juba siis, kui nad toovad oma lapse 1. klassi. Peamiselt soovime seda, et õpilased saaksid õppida omas tempos. Ka õpetajatel on lihtsam aineoskuste seisukohalt homogeensema rühma jaoks tunde ette valmistada.  

Vaadates kogu protsessi keelekümbluskoolina alustamisest tänaseni, milline see teekond on olnud? Protsess on minu kui uuriva õpetaja ja värske juhi jaoks olnud väga huvitav. Ühest klassitäiest keelekümblusõpilastest on saanud 100.  

Keelekümblusmetoodika ei ole midagi keerulisemat kui heade pedagoogiliste tavade ja meetodite kontsentratsioon. Need töötavad igas klassis. Õpetades keemiat eelmisel aastal põhikooli 8. ja 9. klassides kasutasin õpetamisel samu meetodeid nagu keelekümbluse 1. klassis - sisu ja raskusaste oli ilmselgelt erinev ning tulemus oli väga hea.  
Alates 2010. aastast on säilinud ja arenenud õppeprotsessi eesmärgistamine ja tagasisidestamine õpilaste poolt nn visuaalse nädalakava kasutamise raames. See on nädalateema tutvustamine visuaalselt. Koos õpilastega eesmärgistatakse nädal ja nädala pärast reflekteeritakse selle tulemused. Esitasime selle projekti ka Uuenev õpiastust 2016 auhinnale. Vaata projekti tutvustust.  

Huvitav on olnud jälgida erinevate töömaterjalide loomis- ja arenguprotsesse. Iga keelekümblusõpetaja areng on olnud ka kogemus omaette. Näiteks sel aastal töötab eesti õppekeelega 1. klassis hoopis keelekümbluskogemustega õpetaja. Ta kasutab õpetamisel keelekümblusmetoodika põhimõtteid ning on õpilaste suur lemmik.

Millised on keelekümbluse suurimad väljakutsed? Koolijuhile on väljakutseks motiveeritud õpetajate leidmine, kes suudavad oma ideed ja mõtted õpilasteni viia. Oluline on ka see, et õpetaja saab aru, et tema mõjutab oma eeskujuga klassi hoiakuid ja väärtusi, et tal on suur vastutus ka selles, kas õpilastest saavad eesti keelt rääkivad lapsed. Oleme õpetajate leidmisel kasutanud programmi "Noored Kooli" abi ja olen selle programmi õpetajate valikuga väga rahul.  
Teiseks suurimaks väljakutseks on õpilastele sõnalise hinnanguvaba tagasiside andmine. Oleme tegelenud sellega juba kuus aastat. Lisaks tagasisidele anname vanemale teada iga õppeaine eesmärgid, et nad teaksid, mille alusel õpilasele tagasiside antakse. 5-palli süsteemiga harjunud õpetajatel on raske üle minna hinnanguvabale sõnalise ja õpilase arengut toetavale tagasisidele.  

Olen tegelenud sellega pikalt ja näen, et meil on ikka veel arenguruumi. Eriti just õpilaste ja lapsevanemate kaasamisel hindamisprotsessi. Samas on näha ka töövõite, kuna 4. klassi õpilased, kes saavad lisaks hinnangule ka hindeid, ei vaata hindeid tunnistuse kättesaamisel, vaid loevad suure huviga, mida õpetaja on nende kohta kirja pannud.  
Õpetajate jaoks on suurimaks väljakutseks kõrgete sihtide ja eesmärkide seadmine endale ja õpilastele. Õpilased õpivad täpselt sellel tasemel ainet ja õpioskusi, milleks õpetaja neid innustab.  

Millised on keelekümbluse suurimad rõõmud? Keelekümbluse suurim rõõm on see, kui õpilane saab õpetajast aru ja hakkab ise eesti keeles rääkima, ning ka see hetk, kui õpilased hakkavad omavahel eesti keeles vestlema. Naudingut pakub, kui õpilased suudavad juba 1. klassis eesmärgistada oma nädala, hinnata tehtut liigse kriitikata ning selgitada oma õpitud oskusi ja avaldada arvamust ka teiste õpilaste esinemiste või tööde kohta.  

Mis eristab keelekümblusõpetajat tavalisest? Keelekümblusõpetajal on olemas heade pedagoogiliste meetodite pakett. Tihti on tal olemas ka teiste keelekümblusõpetajate toetav võrgustik ning ka koolis toimiv keelekümblusmeeskond. Ta on avatud meele ja mõtlemisega ning suudab ennast ilmekalt žestide abil väljendada. Hiljem asenduvad žestid oskusliku joonistamis- või selgitamisoskusega. 

Väga oluline on nn kastist välja mõtlemine ja õpilastele kõrgete eesmärkide seadmine. Samamoodi on oluline õppekava üldosa lugemine ja sellest ka aru saamine. Lisaks peab olema julgust ja enesekindlust „liigutada“ teemasid tavapärasest erinevalt ja saada õpitulemusi oma aines vastavalt sellele, missugune on 1.-3. klassini konkreetsete õpilaste arengutase ning kuidas see koos nende huvidega muutub.

Kui palju mängivad laste keele omandamisel rolli lapsevanemad? Milline on nende soov laps kümblusklassi panna? Keelekümblusklassi lapsevanemad on väga julged ja enamasti teadlikud keelekümblusmetoodikast. Kulutan palju aega metoodika tutvustamisele ning selle võrdlemisele sõnade pähe õppimisega. Lapsevanematel lubame alati tulla koolitundidesse õpetamise metoodikaga tutvuma ja oma last ning tema käitumist jälgima. Lapsevanemad peavad sealjuures mõistma, et nad ei tohi kodus eestikeelseid tekste tõlkida vene keelde.  

Meil on üks selline negatiivne näide sellest, kus lapsevanem tõlkis kodus kõik tekstid vene keelde ja laps ei õppinud koolis peaaegu midagi. Teise klassi lõpus viis vanem oma lapse vene õppekeelega kooli. Samas aga soovitan vanematel lastega kodus vene keeles rääkida, kuna alates 5. klassist ei taga me keelekümblusõpilastele nende emakeele taseme tõusu. Kuid hea emakeele tase tagab ka hea eesti keele taseme.  

Lapsevanemad on aina rohkem hakanud eesti keeles rääkima, kuid igas klassis on ka selliseid vanemaid, kes eesti keelt ei oska. Õpetajalt me ei eelda vene keele oskust. Õpetaja saab vanemaga suhelda lapse toel või siis kasutame tugipersonali, aga ka minu abi. Siiani ei ole keeleoskuse pärast ükski probleem lahendamata jäänud. 

Vene kodukeelega lapsevanemate hulk, kes soovivad oma lapse kümblusklassi panna, on tõusuteel. Samas on ka kõhklevaid vanemaid, kellel soovitan siis ikka minna vene õppekeelega kooli, sest kui vanem on kahtleval positsioonil, ei ole mõtet last solgutada.  

Peamiseks motivaatoriks laps meie kooli LAK-õppe klassi panna, on lapsevanematele eestikeelne gümnaasiumiharidus. Ehk õpilane saab ühest ja samast koolis kätte nii põhikooli- kui ka gümnaasiumihariduse, mis võimaldab tal Eestis kõrgharidust omandada ja siinsel tööturul hakkama saada.  

Milline on see tulemus ja mõju, mida keelekümbluskoolina saavutada soovite? Mina soovin keelekümbluskoolina jõuda sinna, et keelekümblusmeetodid jõuaksid ka eesti kodukeelega õpilasteni. Hetkel on tööturul eelistatud olukorras keelekümblusklassides õppivad õpilased, osates 9. klassi lõpuks suhelda kolmes keeles, omades vajalikke üldpädevusi ning vastutades oma õppimise eest.  
Viie aasta pärast tuleb meie kooli klass, kus on võrdselt nii eesti kui ka vene kodukeelega lapsi ning õpe on kakskeelne. Sel sügisel alustavad need tulevased õpilased Kellukese lasteaias.  

Hetkel on meie koolis juba olemas eesti kodukeelega lapsevanemaid, kes mõistavad, et nende lastel on vaja osata ka vene keelt. Neile oleme proovinud pakkuda vene keele õppimist huviringis. Tallinna Kunstigümnaasiumis toimub lõimumine mõlematpidi. 

Milline kool peaks üldse keelekümbluskooliks hakkama? Keelekümbluskooliks hakkab iga kool, kus õpivad muu kodukeelega õpilased sh uus-sisserändajad. Koolil võivad lihtsalt puududa teadmised keelekümblusprogrammi meetoditest, mis võiksid ja peaksid iga taolist kooli huvitama. 

Keelekümblusmeetodid annavad aluse õppe diferentseerimise mõistmiseks ja rakendamiseks sel viisil, et õpetaja ei pea rabeledes hulluks minema. Kindlasti peab olema juhtkonna toetus keelekümblusklasside avamiseks ning lapsevanematele peab olema tehtud selge ja konkreetne teavitustöö.

esmaspäev, 25. aprill 2016

Võti ülemäärase õppekoormuse vältimiseks peitub õpetajate omavahelises koostöös


Pille Liblik

Haridus ja Teadusministeeriumi üldhariduse osakonna asejuhataja


Eestis on koole, kus ollakse ikka veel kinni nii-öelda igaks juhuks kõige ära õpetamises, kuigi sellega teadmised ei süvene. Õpetajatel tekib hoopis frustratsioon, sest õpetades pingutatakse üha enam ja enam. Kujundlikult püütakse juba täis klaasi täita veel enam ja ollakse üllatunud, kui see üle ajab. Tegelikult on koolidel praegugi kõik võimalused ja õigused probleemi lahendamiseks.

Ülekoormatud ja ainekeskse õppekava teema tõuseb kõneks eriti kevadel, kui kooliväsimus on maad võtmas. Eesti kool peab töötama nende põhimõtete kohaselt, mis on kirjas riiklike õppekavade üldosas ja ainekavades. Paraku juhtub ikka veel, et koolid ja õpetajad ei teadvusta vajadust läheneda õpilasele terviklikult, tegeleda tema üldise arengu toetamisega ning hoida tasakaalus ainealaste teadmiste omandamist ja oskuste kujunemist. Õppekavade põhimõtete järgimata jätmine ongi õppimis- ja õpetamiskoormuse  suurendamise üks põhjusi.

Riiklik õppekava seab esikohale õppija huvid ja võimekuse, sätestades kokku lepitud standardi teadmistele, oskustele ja hoiakutele, mida laps teatud ajaks peab omandama. Õppe korraldamisel tuleb lähtuda lisaks õpilaste individuaalsusest ka kooli eripärast ning vastavalt sellele koostada kooli õppekava. On selge, et kool Lõuna-Eestis või rannikul, suurlinnas või metsade keskel saab muuta  õppimise ja õpetamise huvitavamaks osalt sarnaselt, kuid osalt erinevalt. Kui õppekava võimalusi järgida vaid deklaratsioonidena, siis jääbki üle ainult ainekesksus ehk soov kõik ära õpetada, hoolimata sellest, mida inimene pärast kooli lõpetamist teadma peaks. Kõige olulisem õpilase jaoks on ju ikkagi saada koolist alus elus hakkama saamiseks, oma seisukoha kujundamiseks, kriitiliseks suhtumiseks ja konstruktiivseteks lahendusteks.

Ainekesksuse vähendamiseks on õpetajatele abimaterjalina koostatud õppeprotsesside kirjeldused. Nendesse on kätketud tänaste õpetajate tarkus selle kohta, mida laps peab oskama koolitunni, õppeaasta ning kooli lõpuks ja pärast seda. Õpetajad on kirjeldanud, missugused on võimalused siduda tervikuks erinevate ainete taotlused, kujundada inimeseks olemise oskust ja jõuda soovitavate õpitulemusteni. Ära on näidatud, kuidas  õppetegevuse kavandamisel saab jätta ruumi ka koostööks ja õpitu kinnistamiseks. Edasine sõltub juba konkreetsest koolist ja sellest, kas on võetud aega küsida endalt ja kolleegidelt „miks ma seda või teist õpetan? Mida õpilased minu tegevuse tulemusena oskavad?“ Iga kooli, kus on märke aine- ja ainekavakeskse lähenemisega õpetamisest, õpetajad ja juhtkond, peaksid endale neid küsimusi esitama. Lahenduseks ei ole riikliku õppekava ignoreerimine, vaid kooli õppekava arendamine riikliku õppekava põhimõtetest lähtuvalt.

Järjest enam kostab arvamusi ainekesksusest lahtisaamise vajadusest. Tõepoolest – ei pähe tuubitud korrutustabel ega võõrkeelsed väljendid kasvata inimest, aga neid omandamata ei saa panna alust analüütilisele mõtlemise ega võõrkeeles suhtlemisoskuse kujundamisele. Iseasi, kas korrutustabeli õppimine ja hindamine on matemaatikaõpetuse pärusmaa või suudetakse oskust kasutada loodus-, sotsiaalteadustes ja muudes eluvaldkondades. Kas eluks ja edasiõppimiseks vajalik suudetakse omandada mitte näiteks 120, vaid 96 kursuse jooksul.

Nii õpetajate, lapsevanemate kui ka koolijuhtide soov on vähendada õppekoormust ja omandatavate detailide mahtu, kuid kõik kärped peaksid olema tehtud kellegi teise arvelt. See tähendab, et kõige lihtsam õigusaktidesse sisse kirjutatud kohustus ja ühtlasi privileeg – teha koostööd – ei toimi.

Et toetada koole veelgi enam ainekesksuse vähendamisel, õppeainete lõimimisel ja koostöö soodustamisel, oleme algatanud ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused.  Ennekõike tähendab see igas õppeaines kokku leppimist, kas oleme valmis õppe mahu vähendamiseks millestki loobuma ja aru saama, et ei õpilased ega õppeaeg ole kummist. Erinevate ainete õpetajatelt nõuab see teatud loobumisi ja tunnistamist, et seniste harjumuslike kirjeldatud õpitulemuste loendit on vaja revideerida. Sellised kokkulepped õpetajate seas annavad eeskuju õpilastele ja tõstavad lapsevanemate usaldust Eesti kooli vastu. 

Artikkel ilmus esmakordselt 22. aprillil 2016 Õpetajate Lehes.

esmaspäev, 18. aprill 2016

Eestimaa õpib ja tänab!

Pühapäeva südaööl lõppes kandidaatide esitamine Aasta Õpetaja galale, kokku esitati 942 kandidaati üheteistkümnes kategoorias. Kõige enam esitati klassijuhatajaid (181), lasteaiaõpetajaid (173), põhikooliõpetajaid (130) ja klassiõpetajaid (126).

Kogu kandidaatide esitamise aja jooksul kogusime mõtteid eelmise aasta laureaatidelt. Vastati küsimustele nagu, mis iseloomustab head õpetajat/direktorit/hariduse suunajat jt hariduse edendajaid? Aga ka, mida Aasta Õpetaja tiitel võitjate jaoks tähendab? Nende vastused:

Kõik eluvaldkonnad on ühtemoodi olulised, kuid mitte ükski neist ei mõjuta noorte inimeste tulevikku rohkem kui haridus. Haridusvaldkonna tegijaid on vaja avalikult tunnustada ning selleks pole paremat viisi kui Aasta Õpetaja gala. (Heilo Altin, Aasta hariduse sõber 2015)


Heilo Altin
Väga hea õpetaja teeb tööd südamega. Ta ei mõtle palgale, vaid tahab kõiki õpilasi arendada ja ka aidata. Ta on kannatlik, mõistev. Ta saab õpilastega hea kontakti ja ei ole autoritaarne. Ta ei tee tunde vaid õpiku ja töövihikuga. Ta suhtleb õpilastega ka muudel teemadel, kui ainult ainealaselt. (Lemme Sulaoja, Aasta klassiõpetaja 2015)

Lemme Sulaoja
Miks hakata õpetajaks? See on elu mõtte küsimus ja minu meelest on elu mõte teistele millegi andmine. Ja õpetajaamet on andmine. Ja see on selle ameti suurim pluss. Ja need inimesed, kellele meeldib teistele midagi anda, nemad võiksid õpetajaametit kaaluda. (Ivo Leito, Aasta õppejõud 2015)

Ivo Leito
Õpetajaamet sunnib ennast pidevalt arendama, lugema, otsima ja ajaga kaasas käima, ka IT-vallas. Üks suur pluss on saadud tagasiside tehtud tööst - siiras ja aus. (Pille Olesk, Aasta põhikooliõpetaja 2015)

Pille Olesk
Väga hea õpetaja on suunaja, kes arvestab iga inimese omapära ning ei suru mitte ühelegi inimesele oma tõekspidamisi peale. Ta on empaatiline, rahulik, hea suhtleja, jutuvestja ja ettenäitaja, nõudlik ja õiglane. Õpetaja on oma käitumise, oleku ja suhtumisega heaks eeskujuks mitte ainult õpilastele vaid tervele kogukonnale. (Tairi Albert ja Katrin Uurmann, Räpina Aianduskooli projekti "1000 sõpra" eestvedajad. Aasta tegu hariduses 2015)

Tairi Albert ja Katrin Uurmann
Oluline on õpetajaameti väärtustamine ühiskonnas, sealhulgas ka lasteaiaõpetajate. Aasta õpetaja valimine annab võimaluse pöörata enam tähelepanu õpetaja tööle, õppimisele, õpetaja positsiooni väärtustamisele, tänamisele. Üle-eestilisus ja teleülekanne annavad juurde pidulikkust. (Karin Kangur, Aasta lasteaiaõpetaja 2015)

Karin Kangur
Kui mõne muu ameti esindaja näeb oma hästitehtud töö vilju kohe, siis õpetaja saab heal juhul tagasisidet alles aastate pärast, kui näeb, kui hästi tema õpilastel hilisemas elus läheb. Õpetaja vajab kindlasti positiivset märkamist väljaspoolt. Ja kuigi galal ei saa tunnustada kõiki õpetajaid, siis juba see fakt iseenesest, et sellist üritust korraldatakse, toetab õpetajat, sest ta näeb, kuidas ühiskond tema tööd väärtustab. (Karin Lukk, Aasta õppeasutuse juht 2015)

Karin Lukk
Minuga juhtus kummaline lugu. Mul oli aasta õpetaja au hõlmas tõstetud tunne, aga ka suur kohmetus õnnesoove vastu võttes ja neid muudkui tuli ja tuli. Oma kohmetuses kuulsin seda sündmust ümbritsevates juttudes iva - minu õpetaja, minu lapse õpetaja, minu naaber, minu trennikaaslane, me kunagi koos, minu külast, minu tuttav jne – ja taipasin, et inimesed tundsid ennast aasta õpetaja osalisena ja seega jagus palju helgust ja heatahtlikkust kõigele. Teadmine, et tehtud teod on paljudele inimestele andnud siira rõõmu allika, tegi olemise vabaks.

Ja selle tiitli pälvivad üksjagu erinevaid õpetajaid, läbi nende saavad meisterliku töö osaduse ja rõõmu nende kaaslased. Eestimaa on nii väike, ikka keegi tunneb kedagi – seega kirglikult oma töösse pühendunud õpetajate avalikkusele tutvustamine ja ausse tõstmine teeb paremaks ja helgemaks suurt hulka inimesi. (Kärt Matiisen, Aasta gümnaasiumiõpetaja 2015)


Kärt Matiisen
Hea kutseõpetaja on see, kes suudab innustada õpilasi erialaseks tegevuseks. See tähendab, et õpilane sisustab omal initsiatiivil vaba aega erialase tegevusega laboratooriumides (Viktor Dremljuga, Aasta kutseõppeasutuse õpetaja 2015)

Viktor Dremljuga
Mina näen lapsega individuaalselt suheldes probleemi olemust teisest vaatenurgast ja saan sellega toetada õpetajat. Samuti tunnen ennast vajalikuna suheldes lapsevanematega, kes usaldavad kooli rohkem, kui näevad, et nende lapsele pühendatakse aega.

Arvan, et kõige väärtuslikum minu töös ongi oskus last märgata ja asetada ennast nii õpilase kui tema vanema seisukohale ning püüda ühise tahte korral muuta probleemset olukorda. (Sirje Pormeister, Aasta hariduse suunaja 2015)


Sirje Pormeister  
Väga hea klassijuhataja on nõudlik, aga vajadusel järeleandlik, tunneb hästi oma klassi õpilaste huvisid, kodust olukorda ja suhtleb lapsevanematega. Klassijuhataja kaasab vanemaid ühisüritustesse ja teeb nendega koostööd.

Õpetaja peab ka oskama kuulata õpilast ja vajadusel märkama, kui õpilasel on mure või probleem. Ma julgen arvata, et vastastikune usaldus oli see, mis minu oma klassi õpilaste jaoks just selleks heaks klassijuhatajaks tegi. (Maive Noodla, Aasta klassijuhataja 2015)


Maive Noodla

8. oktoobril Jõhvi kontserdimajas toimub Aasta Õpetaja gala 2016, kus tõstame esile neid haridustöötajaid ja hariduse toetajaid, kelle töö on teistele eeskujuks ning kes panustavad õppurite arengu toetamisse, koostöösse ning uueneva õpikäsituse elluviimisesse õppeasutustes.

Aasta Õpetaja galast „Eestimaa õpib ja tänab“
tehakse ka otseülekanne televisioonis.